Pärnumaa turismitaludes ringreisist kirjutasime viimati pika loo, mida saate lugeda siit: https://www.peregareisile.ee/paev-parnumaal-turismitalud-aarmiselt-soe-vastuvott-palju-loomi-ja-ponevad-elulood/
Ahjaa – kui Sa pole veel siiani käinud meie blogi Facebooki lehel, siis mine nüüd ja kohe ning pane sinna ka “like”, sest siis näed kohe, kui oleme ka järgmise loo lisanud.
Lisaks käimas hetkel kampaania, kus loosis TASUTA PEREPILETID Tartusse nii Tagurpidi Majja kui ka Jääaja Keskusesse. Mine kindlasti Blogi FB lehele ja osale kampaanias.
Blogi facebookis: https://www.facebook.com/peregareisile
Kuna aga seal kandis on tegevusi veel rohkelt, siis otsustasime teha veel teisegi ringreisi ja külastada just neid paiku, kuhu eelmisel korral ei jõudnud. Pärnumaal, Lavassaares, asub Eesti Muuseumraudtee, kus suvel loetud päevadel on võimalus teha ka lõbusõitu ehtsa vanaaegse aururongiga sealselt kitsarööpmelisel raudteel. See oli selline elamus, mida ei saanud kuidagi jätta kogemata ja nii võtsimegi esmalt sunna sinna.
Lisaks aururongiga sõitmisele saab hoovi peal vaadata erinevaid vanaaegseid ronge, vedureid ja vaguneid – võimalik on neisse ka sisse minna ja näiteks Hendrikul (5a) oli üksjagu rohkelt lustimist kujutades end ühe vanaegse rongi juhiks ja mängis seal rahulikult üsna pikalt. Seevastu oli aga Lisette (2,5a) arusaam rongidest märkimisväärselt erinev. Meie väike preili otsustas ühel päeval hakata kartma kõiki suuri ja mürisevaid asju ja lisaks oli ka selline päev, kus ta juba ärgates astus voodist vasaku jalaga välja ning seega oli tal väga isemoodi arvamus kogu sellest muuseumist.
Kui jõudis kätte see hetk, et sai alustada lõbusõiduga, siis oli meie preili kindel, et see rong on viimane koht, kuhu ta minna soovib. Oma arvamust avaldas ta üsna hüsteeriliselt ja nii me siis Railiga korda mööda lohutasime teda ning püüdsime selgitada, et tegemist on täiesti ohutu asjaga. Olime juba peaaegu rongisõidust loobumas, kuid Hendrik soovis väga sellise rongiga sõita ja ka meil endal olid üsna kallid piletid ostetud ning seega andsime endast ikkagi parima, et see sõit toimuda saaks.
Lõpuks jõudsime neiuga ikka kokkuleppele, et ta tuleb rongile ja on turvaliselt minu süles ning paari minuti pärast saigi ta oma suurest hirmust võitu. Rongisõit kestis kokku umbes 20 minutit, kus liikusime esmalt ühe peatuse jagu, kus tuli rong peatada, et vedur lahti haakida, et see saaks liikuda teisele poole, sest ringikeeramiseks puudus seal võimalus. Rongi liikumiskiirus on üsna väike, kuid loksub ja koliseb ta see-eest päris korralikult ja saab kätte väga eheda elamuse, kuidas vanasti see liiklemine toimus. Reisijad saavad valida, kas olla avatud või kinnises vagunis. Meie suundusime üsna kiirelt lahtisesse vagunisse, sest seal oli vaatepilt parem, lähemal vedurile ja saime kogu sõidust suurema elamuse.
Erinevaid ronge on sealsel õue peal rohkelt ja iga masina juures on tekst, kust saab ammutada teadmisi, mis aastal on see valmistatud ja millist eesmärki kunagi täitis. Laste jaoks on muidugi ainutähtis see, et nad saavad rongide peal ronida, nende sees käia ja omal moel kõike uudistada. Kuna aga minul oli süles veidi solvunud ja väsinud kandam, kelle ainus soov oli jõuda turvaliselt oma autosse, siis ei olnud võimalik seal väga pikalt aega veeta, et kõiki neid vanu ja uhkeid masinaid lähemalt uurida.
Järgmiseks peatuspaigaks oli meil valitud liblikamaja sealt vaid veerandtunnise autosõidu kaugusel, aga sinna jõudes märkasime, et Lisette oli oma suure hirmu ületamisest ja eelnevast kogemusest nii väsinud, et jäi mõnusasti oma turvatooli unemaale. Kuna ei tahtnud teda ka äratada, et ta saaks oma väsimuse välja magatud, siis tegime plaanid kiirelt ringi ja võtsime suuna hoopis Ranna Rantšo poole, mis asub sealt umbkaudu 40 minutilise autosõidu kaugusel Virtsu suunal.
Tegemist on sellise turismitaluga, kus on rohkelt erinevaid loomi, kellel igalühel on oma lugu. Nimelt on tegemist omamoodi loomade turvakoduga, kuhu satuvad loomad, kellel on olnud keeruline minevik, nad on hüljatud või väärkoheldud. Ranna Rantšos saavad nad aga ilusa elu, kus neil on rohkelt vabadust ja ilmselgelt ka palju armastust, sest kõik loomad on seal väga sõbralikud ning neid saab seal ka toita ja paitada.
Väljas on mitu karjamaad, kus asuvad nii kitsed, mägiveised, aga ka hobused ja kõik nad on sõbralikult koos ja meie liikusime lastega koheselt nende juurde, et loomadega suhelda, neid paitada ja ka toita. Niipea kui olime haaranud suure peotäie pikka rohtu, siis olid kõik loomad nagu liimitud meie külge, sest kõik tahtsid saada võimalikult palju neid mahlaseid suutäisi. Me käisime väga mitmeid kordi karjamaa äärest rohtu korjamas ja lõpuks oli seda vist ikkagi liiga vähe, sest vähemalt üks ablas kits oli nagu kuulekas koer kogu aeg kõrval ja püüdis igal korral välja võidelda parema stardipositsiooni söömise alustamiseks.
Nii me veetsime seal oma pool tundi nende loomade keskel ja siis liikusime edasi talli, kus perenaine väga lahkelt ja meeleolukalt rääkis kõikidest loomadest ja lindudest ning nende personaalsetest lugudest. Näiteks on seal üks kits, kes on üles kasvatanud kaks hobuse varssa ja kukk, kes on tulnud Tallinna loomaaiast seetõttu, et ta oli muutunud seal mõnevõrra kurjaks – nüüd aga nokkis sõbralikult Raili käelt teri, mille peale Railil küll juba silmad märjad olid, sest lind pole veel ära õppinud seda, et nokkida võiks õrnalt ja mitte nii, et peopessa jäävad järgi punakas-sinised laigud.
Järgmises boksis olid koos tuvid, kanad ja merisead – sellist kooslust ei kohta just tihti, aga kõik said seal väga sõbralikult omavahel läbi ning Raili koos lastega veetis aega nende keskel. Merisigadel olid heinte all ka imepisikesed pojad, keda sai võtta kätte ja neid õrnalt paitada. Laste jaoks on selline elamus väga suur, kui nad saavad loomi nii lähedalt näha, neile pai teha ja annab väga hea kogemuse loomadega suhtlemiseks. Mina soovitan kindlasti kõikidel – eriti linnas elavatel peredel võtta ette sõit Ranna Rantšosse ja veeta seal lastega aega. Sealne käik annab hoopis teise elamuse, kui liikuda tavapärases loomaaias, kus saab loomi vaid kaugelt vaadata. Olles nende sees ja nendega koos saab kõikidest isenditest tunduvalt parema ettekujutuse ja ka hirmust üle, kui keegi arvab, et tegemist on suurte ja hirmuäratavate loomadega. Sealses farmis on nad kõik väga sõbralikud ja rahulikud.
Talli vahekäigus oli suur heinakuhi, mille peal lamas rahulikult suuremat kasvu koer, kes täidab seal omamoodi teraapiakoera rolli. Tegemist on väga rahuliku ja sõbraliku loomaga, kelle juurde saab pikali heita ja niimoodi temaga koos seal lihtsalt olla ja kogu seda ülejäänud talli kära eemalt vaadata ja ehk isegi eemalduda kõigest ning lihtsalt temaga koos seal mõnusalt tukkuda.
Erinevaid loomi on Ranna Rantšos palju ja kui perenaine iga looma elulugu jutustama jääb, siis võib seal veeta lausa pika päeva nii, et kordagi ei hakka igav. Ka meie veetsime seal farmis päris pika aja, kuid lõpuks oli vaja ikkagi edasi sõita, sest soovisime siiski näha ka liblikamaja. Nii istusime uuesti autosse ja suundusime tuldud teed mööda tagasi.
Liblikamaja asub ühe väiksema kruusatee ääres talus, kus on üks eraldi suurem ruum, mis meenutab kasvuhoonet. Ruumis on temperatuur päris kõrge ja on ka väga niiske ning seega on kuumal suvepäeval seal raske pikalt viibida. Erinevaid taimi ja liblikaid lendab ruumis vabalt ringi rohkelt ja täiesti võimalik on see, et mõni liblikas maandub just Sinu käele, peale või hoopiski seljale. Seetõttu tuleks käituda võimalikult rahulikult ning jälgida pidevalt jalgade ette, et kogemata mõnele putukale liiga ei teeks. Samuti tuleks end enne lahkumist üle vaadata, et mõni kaunis liblikas end Sinu seljal loodusesse välja ei smuugeldaks.
Lastel oli taaskord põnevust ja vaatamist rohkelt ning käivitus üsna hasartne otsimismäng, et leida liblikaid, kes olid mõnel oksal, lehe all või õie varjus. Tegelikult oli neid igal pool – nii seintel, aknalaudadel, laes, aga ka põrndal ja taimedel. Kahju oli vaid sellest, et sealne töötaja ei tulnud meiega kaasa, et oleksime saanud rohkem teada, milliste putukatega täpselt tegemist oli, kust nad pärit on, kui pikalt elavad ja kõike muud huvitavat, mida ei varasemalt ei teadnudki. Küll aga on sealse koha piletihind päris kõrge võrreldes selle koha väiksusega.
Eesruumis oli võimalus näha ka paari liblika röövikut, kes seal mõnusalt lehtedega krõbistasid. Ma ise pole varasemalt veel kunagi näinud nii suuri röövikuid ja ikkagi on veel keeruline mõista, kuidas sellisest päris ehmatavast rohelisest ussilaadsest elukast tekib mõne aja pärast kaunis ja õhuline liblikas – imeline muutumine otse loodusest.
Kui oled oma lugemisega siiani jõudnud, siis kindlasti mine ka meie värskele Facebooki lehele ja pane sinna „like“, et näeksid kohe, kui oleme ka oma järgmise postituse teinud. Võiksid kirjutada facebooki lehele kommentaaridesse ka soovitusi erinevate põnevate kohtade osas, mida kindlasti võiksime külastada või kui Sul endal on turismitalu, mini-loomaaed, mingi põnev seikluspark või misiganes muu huvitav koht, mida tahaksid, et me külastaksime ja sellest loo teeksime, siis kirjuta sellest meile. Tuleme rõõmuga külla, teeme rohkelt pilte ja kirjutame ka meeleoluka loo sellest.
Meie tegemised Facebookis: https://www.facebook.com/peregareisile
