Tänast lugu kirjutama hakates jõudsin arusaamisele, et ma ei oskagi enam kuidagi kirjutamist alustada, sest iga loo algus on jube sarnane ja sisuliselt võiks võtta copy-paste meetodil eelmise loo alguse ja siis hakata sealt edasi kirjutama. Ehk muudab selle loo erilisemaks see, et seekord oli tegemist hoopis teisipäevase hommikuga, mitte nagu enamus lood, mis algavad esmaspäevast. Selle päeva eesmärk oli sõita Viljandisse ja tee peal teha ka veel ühtteist põnevat. Otsustasime sõita läbi Rapla ja leidsin sealt kandist Juurust Mahtra talurahvamuuseumi. See saigi meie esimeseks peatuspaigaks. Piletihind väga mõistlik ja väga sõbralik vastuvõtt. Muuseumis on rohkelt vanu talurahva esemeid ja sealne perenaine rääkis ning tutvustas pikalt ja huvitavalt kõikidest detailidest, mida seal näha võis. Ka lastel oli põnev seal vaadata ja kuulata ning uudistada, kuidas vanasti inimesed elasid.
Eks lastel on muidugi keeruline mõista, kui rasketes tingimustes vanal ajal talus elati ja kui palju tööd pidi tegema lihtsalt selleks, et igapäevast söögipoolist hankida. Olukorra muutis neile veel keerulisemaks see, et polnud ju korralikke tööriistugi ja seal muuseumis on võimalik selgelt näha, milliste riistapuudega pidi läbi ajama, milliseid riideid kanti ja millistest sööginõudest igapäevaselt söödi. Kes soovib rohkem mõista meie rahva ja riigi ajalugu, nendel soovitan sealt läbi astuda. Väga positiivne ongi just see, et tegemist sellise väikese muuseumiga, kus perenaine käib kaasas ja räägib kõigest ning vastab viimselegi küsimusele, mis seal tekkida võib.
Vahetult enne muuseumi jõudmist saime ära katsetada facebooki gruppide kasulikkuse. Kuna kuulun ka Raplamaa rahva gruppi ja meil polnud väiksemale lapsele jalutuskäru, siis katsetasime õnne ja kirjutasime gruppi, et oleks vaja kiiresti seda osta. Umbes 20 minutiga oli juba mitu vastust ja pakuti müügiks päris kalli hinnaga, aga tuli ka üks pakkumine, kes andis täiesti niisama ära. Loomulikult võtsime temaga ühendust ja peale muuseumist tulekut olime juba 10 minutiga selle lahke naisterahva hoovi peal. Kuna me poest läbi ei jõudnud käia, et midagi tänutäheks vastu kinkida, siis tegime kiire otsuse, et pakume võimaluse tulla meie juurde fotostuudiosse, kus meil on Eestis ainulaadne lastele suunatud Muinasjutu fotostuudio (vaata: https://www.tarvoalev.eu). Või kui ta soovib, siis võime teha talle ka kauni fotosessiooni kogu perega kuskil looduses. Railiga omavahel veel naljatasime, et kui jutt liikuma läheb, siis niimoodi võib varsti postkast umbe minna ja ei jõua neid lasteasjade pakkumisi läbigi lugeda. Siit aga tarkus kõikidele järgmistele – kui me kuskil grupis mingi abipalvega välja tulema, siis kiired ja lahked reageerijad võivad vastu saada korraliku fotosessiooni, kas täiesti tasuta või väga soodsalt.
Meie teekond viis läbi Türi linnast ja seal nägime silti Eesti Ringhäälingumuuseumile. Otsus tuli kiirelt, et läheme ja vaatame ka seda kohta. Kuigi oleme võtnud sihiks, et liiga palju ei koorma lapsi muuseumite ja nö kultuursete tegemistega, siis sellesse päeva mahtus edukalt kaks muuseumi külastust. Mina polnud seal kunagi varem käinud ja mul oli väga põnev ja nii ka kogu meie perel. Võimalik vaadata ja uudistada vanaaegset raadio- ja teletehnikat ning näha päris suuri „kappe“, mille abil meie vanemad ja vanavanemad kunagi raadiot kuulasid. Ka vanemad telerid on seal väljas ja päris veider oli vaadata neid suuri kaste, kust ka mina oma lapsepõlves Mõmmi aabitsat ja Leopoldi vaatasin. Kusjuures seal muuseumis on ka võimalus vaadata klippe nendest klassikalistest lastesaadetest, kus ise saab ekraanilt valida, millist klippi soovid vaadata. Valikus oli nii mainitud Mõmmi aabits, Leopold, aga lisaks sellele veel ka Tipp ja Täpp, Nõia elu ja palju muudki. Lisaks on seal võimalus kuulata kunagisi raadiosalvestusi, mille hulgas oli näiteks ka Edgas Savisaare kurikuulus appikutse, kui 90ndate alguses Toompead rünnati. Ma ise olin siis juba piisavalt suur poiss ja mäletan seda kõike hästi, kuidas mu isa käis ka sellel äreval ööl Toompead kaitsmas ja kuidas Toompeale veeti suured kivikamakad, et Vene sõjavägi oma masinatega sinna ei pääseks.
Ringhäälingumuuseumisse on üles seatud ka ehtne stuudionurk, kus on ka kaamerad ja võimalik proovida, kuidas ühes telestuudios istumine ja läbi kaamera-telerite enda nägemine välja näeb. Tuli välja, et sealses nurgas on võimalik teha ka täiesti reaalseid saateid või mingeid stuudio lindistusi.
Muuseumi teisel korrusel on võimalik tutvuda Türi ajalooga ja taas vaadata erinevaid vanaaegseid kodumasinaid ja muid olmedetaile, millest mitmeid mäletan ka oma lapsepõlvest. Eks seal oli ka selliseid asju, mis jäid ka minu vanavanemate ja isegi nende vanemate ajastusse.
Just nendel teemadel arutasimegi, kui muuseumist lahkusime ja kohe seal linna servas oli tee ääres mälestusmärk Balti ketile. See sobis samuti teema jätkuks ja siis sain juba rääkida sellest, kuidas ma ise kunagi Balti ketis seisin ja sellest isegi pilt ajalehe esikaanele trükiti. Kuigi ega tol ajal ei saanud ma tegelikult sisuliselt lõpuni aru, milles see asi seisnes ja miks pidi niimoodi keset linna käest kinni seisma.
Lisette arvas heaks, et nii põneva jutu ajal on hea aeg silm kinni panna ja seda häälekõminat läbi une taustaks kuulata. Märkamatult jõudsimegi Viljandisse, kus oli vaja leida parim tee selleks, et minna lossimägedesse. Kuna aga Viljandi keskel on hetkel teeremondid ja mitmed tänavad suletud ning GPS ei taha üldse aru saada, et läbi sügavate kraavide ei ole võimalik kohale minna, siis saime teha linnas päris mitu tiiru enne kui jõudsime väikese katkise teelõiguni, mis läks väga järsult üles mäkke. Loomulikult sain ma mäe kõrgusest aru alles siis, kui olin rahulikult sõitnud poolde mäkke ja minu taga oli teinegi auto, kuid meie auto arvas, et oleks tarvis korra tagurpidi alla tagasi veereda ja siis suurema hooga uuesti proovida. Kui keegi soovib Viljandis õppida autoga sõitma ja saada perfektselt selgeks, kuidas kasutada pidurit, käsipidurit ja mäe peal manööverdada ka tagurpidi, siis see koht on just teile. Mina läbisin selle eksami ka seekord nii enamvähem edukalt ja juba teisel katsel õnnestus mõningase mootori undamise saatel kenasti üles saada ja jõudsime välja täpselt lauluväljaku kõrvale, kus teisel pool paikneb Johan Laidoneri kuju.
Taaskord oli mul võimalik jutustada ajaloost ja siduda see ka minu enda vana-vanaisaga, kelleks oli Viljandi mees Hermann Namsing, kes vist tundis Laidoneri isiklikult. Vähemalt on olemas üks kirjatükk, mis väidab, et mu vana-vanaisa matustel oli Laidoner isiklikult kohal. Kes soovib ise veenduda, siis võib lugeda seda siit:
https://sakala.postimees.ee/2400561/viljandi-mees-hermann-namsing-puhendus-kirjutamisele-ja-uhistegevusele
Meie jalutuskäik läks edasi ja soov oli jõuda ikka ka selle kurikuulsa rippsillani seal lossivaremete juures. Enne seda aga jäi ette plats, kus on suur külakiik ja samal platsil olen kunagi kahel korral oma koeraga (keda enam kahjuks ei ole) võistelnud kuulekuskoolituse meistritiitlile. Kuna mul just seal Viljandi lossimägedes ei olnud õnne koeraga võistlemises, siis oli jutt seekord lühike ja kõikide huvi oli pigem selle külakiige osas tunduvalt suurem. Tegime kiire arvutuse ja saime tulemuseks, et parima tasakaalu saavutame nii, et Raili on lastega ühel pool ja mina teisel pool. Laste ja kiikumisega on vähemalt meie peres üsna samuti nagu soolapähklitega – kui juba ühe oled võtnud, siis enam pidama ei saa. Nii ka nendel kiikumisega: „veel“ ja „veel“ ning neil pole muret sellega, et hoo tegemiseks peab keegi vanematest korralikult energiat kulutama. Ka ei suuda nad mõista seda, kui neile öelda, et „issi puhkab paar minutit“, mis siis tähendaski seda, et seal sai kulutada päris korraliku aja ja energia. Õnneks suutsime lapsed lõpuks kiigest võõrutada ja edasi liikuda. Käisime vaatasime mäe servalt alla järvele ja jalutasime kuni rippsillani ja siis jälle tagasi.
Väikeste lastega on nii, et nende jaoks on seal tee peal nii palju põnevat teha, kus iga kivi otsa tuleb ronida, iga müüri serva uudistada ja mõnel järsemal mäeserval panna proovile vanemate närvikava ja vaadata kui ääre lähedale saab minna enne kui vanemate poolt hädapasun lahti läheb. Peale seda on ikka ju vahva veel paar korda proovida ja vaadata, kas seekord õnnestub servale ehk pool sammu veel lähemale jõuda. Kui jõudsime ühe väikese trepini, siis lapsekäruga ülessaamiseks oli vaja see sealt koos lapsega üles tõsta. Raili andis selleks korraks oma telefoni Hendriku kätte ja sellel ajal, kui me Railiga vankrit tõstsime, siis oli pojal vaja need paar astet järgi tulla. Kuna Hendrikul oli äärmiselt kiire, siis otsustas ta loomulikult joosta, koperdada ja maandumisel käes olnud telefoni suunata kõige ette, et oleks pehmem maanduda. Kui mõni päev enne seda Hiiumaal käies suutis Lisette minu telefoni ekraani ühe osava viskega ämblikuvõrguks muuta, siis Hendrik vanema vennana pidi selle katse ületama ja ta oligi võidukas – Raili telefoni ekraani kaunistavad nüüd lausa kaks ämblikuvõrku. Ei tea, kas see on omamoodi väljakutseks Railile, kes ülekõige ämblikke kardab ja nüüd saab igal hetkel telefonist neid võrke vaadata. Hendrik ise pääses õnneks paari väiksema kriimuga, mis ka üsna kiirelt ununesid ja saime kenasti edasi seigelda. Tegelikult liikusime sama teed pidi tagasi, et käia ka veel väike tiir Viljandi vanalinnas. Ja loomulikult möödusime taas sellest esimesest platsist, kus asus ka see suur külakiik. Siinkohal võite teha lugemisse väikese reklaamipausi ja köögis rahulikult mõne võileiva valmistada, sest järgnevad 20-30 min kulus taaskord kiikudes. Kui mina olin taas higist tilkumas ja hing juba peaaegu paelaga kaelas, siis õnnestus lapsed kiigelt ära meelitada ja nii saimegi teha ka veel väikese tiiru kiriku juures ja vanalinna servas.
Korra pealt jäi mulle kõnnitee servas silma väike sätendav ese, mida uudistama läksin ja tõstsin maast üles kauni kullast sõrmuse, mis tundus olevat kellegi kihlasõrmus, mille keskel ilutses kuldne süda ja selle kõrval kaks väikest teemantit. Kullaproov täiesti ehtne ja nii saime kiirelt hakata mõtlema, mida väärtuslikku nüüd selle sülle kukkunud õnne eest soetama hakata. Ei – nii julmalt see lugu ka ei lõppe. Arutasime hoopis selle üle, kuidas saaks teha nii, et sõrmus kindlasti õigele omanikule tagasi jõuaks – kui viime selle kuskile turismiinfosse, siis ei saa ju olla kindel, et sealne töötaja seda järgmisel hetkel rahaks ei tee või endale võta. Otsustasime panna üles kuulutuse koos täpsustava küsimusega, et tuleb öelda sõrmuse sees oleva graveeringu tekst ja kui omanik seda teab, siis ongi ta õige inimene. Muidugi oli konks selles, et sellel sõrmusel polnud graveeringut ja seega ootasime, et õige omanik seda ütlekski. Raili tegi sõrmusest pildi ja postitas selle erinevatesse gruppidesse, kust nagu imeväel hakati seda edasi jagama. Täiesti uskumatult tuli mõne tunniga üle 400 jagamise ja kõige lõpuks jõudis see ka sõrmuse omanikuni. Seega kõikvõimas facebook oli samal päeval toonud meile tasuta lapse kergkäru ja nüüd siis veel viinud sõrmuse ja tema omaniku uuesti kokku.
Päev oli olnud pikk ja õnnelik ning olime kõik juba päris väsinud. Seega kahetunnine kojusõit läks otsejoones ilma suuremate seikluste ja viperusteta.
Kui oled oma lugemisega siiani jõudnud, siis kindlasti mine ka meie värskele Facebooki lehele ja pane sinna „like“, et näeksid kohe, kui oleme ka oma järgmise postituse teinud. Võiksid kirjutada facebooki lehele kommentaaridesse ka soovitusi erinevate põnevate kohtade osas, mida kindlasti võiksime külastada või kui Sul endal on turismitalu, mini-loomaaed, mingi põnev seikluspark või misiganes muu huvitav koht, mida tahaksid, et me külastaksime ja sellest loo teeksime, siis kirjuta sellest meile. Tuleme rõõmuga külla, teeme rohkelt pilte ja kirjutame ka meeleoluka loo sellest.
Meie tegemised Facebookis: https://www.facebook.com/peregareisile
Või kui Sul on soov saada endast või oma perest kaunis fotosessioon, siis võta julgelt ühendust – võimalus on teha perepildistamist looduses, sessioonid lemmikloomaga, aga ka kaunid uhkete kleitidega muinasjutulised sessioonid või hoopiski lapseootuse pildistamine, mille jaoks on meil olemas spetsiaalsed kaunid kleidid, millest kolm kleiti täiesti uued ja millega pole veel keegi ühtegi pilti teinud. Olemas on ka rohkelt muid aksessuaare – kaelaehted, peapärjad, ümber keha seotavad lillepärjaga vööd. Kui Sul on soov sellist sessiooni saada, siis võta julgelt ühendust ja kui oleme järjekordsel sõidul mistahes Eesti nurka, siis teame, et pakime stuudiovarustuse autosse kaasa.
Meie fototööde ja tegemiste kohta leiad rohkem infot: https://www.tarvoalev.eu
