Pulmafotograafi valimine on pruutpaari jaoks enamasti üsna keeruline, sest fotograafe ja pakkumisi on palju ning arvestama peab väga erinevate nüanssidega – fotograafi piltide stiil, hind, mis sõltub teenuse ajast ja pikkusest, kas sooviks on pikk pulmapäev, mis algab hommikusest sättimisest kuni hilisõhtuse peo jäädvustamiseni välja. Võimalikud on väga erinevad variandid – ka ainult ilupiltide sessioon või registreerimise, grupipiltide ja ilupiltide tegemine või siis osaliselt ka peo jäädvustamine.
Kuna fotograafe on palju, siis on pakutavad teenused ka väga erinevad ja pruutpaaril võib olla päris keeruline otsustada, milline pakkuja on selline, kelle käest saaks just selle parima teenuse. Seetõttu panengi siia kirja eilse pulmapäeva loo ja kirjeldan, kuidas toimus Rolandi ja Mari tähtsa päeva jäädvustamine.
Mari leidis mind läbi otsingu facebookist, kus tegin ka omapoolse pakkumise ja kirjeldasin üsna põhjalikult oma nägemust ning küsisin ka palju küsimusi, et saaksin võimalikult detailse pildi nende enda soovidest ja nägemusest. Saatsin mitmeid näidispilte ja kirjeldasin erinevaid võimalusi. Pruutpaari sooviks oli jäädvustada registreerimist Õnnepalees, kus teha ka väljas õnnitluse pildid ja grupipildid koos kõikide külalistega. Seejärel minna ilupiltide sessioonile loodusesse, mille jaoks oli aega varutud umbes kolm tundi (koos sõitmisele kuluva ajaga).
Algne plaan oli sõita linnast Keila-Joale ja lisaks teha pilte ka erinevates ilusates paikades, mis jäävad tee peale, sest Harku vallas on väga palju kauneid kohti, mis pakuvad väga erinevaid võimalusi imeliste piltide tegemiseks. Kui aga hakkasin arvutama, siis selgus, et Keila-Joale sõit võtab aega minimaalselt 45 minutit ja edasi-tagasi sõiduks kuluks ainuüksi juba 1,5 tundi, mis oleks väga suur ajakulu. Tegin ettepaneku alustada sessiooniga Tabasalu looduspargist, sest siis saaks rohkem aega pühendada pildistamisele ja vähem sõitmisele. Sealt edasi oli välja mõeldud mõned kohad veel, mille osas tegime plaani, et lõplikud otsused teeme sessiooni ajal.
Pulmapäeval oli ilm vahelduv, taevas oli rohkelt pilvi, aga päike paistis ja kõik tundus minevat kenasti. Ilmateade lubas küll hoovihmasid, kuid lootsime, et läheb siiski hästi ja ei pea vihma käes pilte tegema. Õnnepalees oli minu jaoks esimene kord pildistada, sest kuidagi on läinud nii, et kõik varasemad pulmaregistreerimised on toimunud mujal Eestis või pulmapaigas koha peal. Seetõttu oli ka mul mõningane ärevus, sest Õnnepalees toimuvad registreerimised üsna konveieri meetodil, kus saali pääseb vaid paar minutit enne tseremoonia algust ja seega peab kiirelt hindama valgust ning seda, kuhu vajadusel üles paigutada välgud, et pildid jääksid piisava valgusega, aga samas see välk ise ei jääks pildile ning ei tekiks ka ülevalgustunud kohti.
Alustasime pildistamisega pruutpaari ooteruumist, kus tegin neist esimesed pildid ja kus paaripanija rääkis läbi kõik detailid ja juhendas noorpaari. Seejärel läksin saali, hindasin kiirelt olukorda, seadsin üles välgu ja tegin ka mõned proovipildid. Juba paari minuti pärast hakkas mängima muusika ning uksed avanesid ja sealt edasi oli minu jaoks väga aktiivne töö, kus otsisin erinevaid nurki, et saaks pildile nii pruutpaari, aga ka külalised ja jäädvustada tseremooniat nii, et sellest jääks terviklik üldmulje. Minule fotograafi jaoks on väga oluline jälgida, mis hetkel on need kõige olulisemad kohad, kus peab kindlasti kätte saama kaunid pildid – allkirjade andmine, sõrmuste sõrmepanek ja esimene suudlus on need kõige olulisemad hetked, mis peab kindlasti ilusti pildile saama. Siinkohal soovin kõikide tulevaste paaride tähelepanu juhtida sellele, et kuigi ärevus on kõrge ja närvid pingul, siis püüdke võtta võimalikult rahulikult. Tehke ise kõike võimalikult rahulikult ja isegi mõnevõrra aeg-luubis, sest siis saab fotograaf need tähtsad momendid kindlasti pildile. Roland ja Mari suutsid oma allkirjad anda ulmelise kiirusega ja mulle jäi vaid murdosa sekundist, et sättida paika kaader, fokuseerida ja teha pilt. Sama kiirelt läks ka sõrmuste ja suudlusega ning oli isegi väike ime, et jõudsin need sündmused ka pildile püüda. Fotograafil ei ole võimalust vahele hõigata, et võtke nüüd rahulikult või „teeme ühe korra veel“.
Peale tseremooniat suundusime õue, kus tegime Õnnepalee ees kõikide külalistega grupipildid ja leppisin autojuhiga kokku sõidusuuna ja järgmise kogunemispaiga. Pruutpaar tegi otsuse, et külalised sõidavad kaasa ja Tabasalus toimub nime ärasaatmine ning ka selle jäädvustamine. Ilm oli endiselt ilus, aga hirmuäratavaid pilvi taevasse kogunenud juba rohkelt. Vihma hakkas sadama poolel teel linnast välja ja vett tuli taevast rohkelt. Ühtlaselt sadas ka Tabasalus, kus ma muudkui vaatasin taevast ja püüdsin aimata, kas sadu läheb mööda või pean olema valmis selleks, et tulebki vihmane pildistamine. Kui pulmarong kohale jõudis, siis oli näha, et vihm järele ei anna ja pole midagi teha ning sellises olukorras hakkama saada. Liikusime Tabasalu loodusparki, kus pruutpaar saatis pruudi perekonnanime suure õhupalliga taevasse ja suurem osa külalisi suundus autode poole. Meie aga noorpaari ja nende lastega liikusime treppidest alla pankranniku alla, kus treppide kõrval on ilus oja, kus mul oli plaanis teha esimesed pildid.
Vihm oli kogu oja ääre teinud üsna libedaks ja sopaseks, kus ma oleksin peaaegu ise pikali kukkusin, kui käisin näitamas täpset kohta, kus soovin, et pruutpaar seista võiks. Õnneks ei maandunud näoli mudas, vaid õnnestus imeväel püsti jääda. Minu algne nägemus sellest kohast oli selline, kus päike särab kõrgete puude vahelt läbi ja läbi väikese kanjoni alla pruutpaarini ning sealt oleks saanud sellises olukorras väga kauni pildi. Reaalsus oli aga midagi muud – tegime seal mõned pildid ja suundusime edasi mere äärde lootuses, et ehk vihm vaibub ja tagasi tulles saame teha pildi ilma suure vihmata.
Mere ääres tegime mitmeid erinevaid pilte pruutpaarist kahekesi, aga ka koos nende kahe väikese lapsega. Vihm sadas vaheldumisi, kus see vahepeal justkui nagu vaibus, aga siis läks jälle sadu tihedamaks. Kui hakkasime rannast lahkuma, siis tundus, et sadu jääb justkui järele ja mulle tundus, et saame seal treppide juures oja ääres kätte just sellise pildi nagu olin lootnud. Küll aga sadu läks taas tugevamaks ja kuna olin järjekindel, siis soovisin, et teeme seal veel mõned pildid. Kasutasin seal ka tossupommi, et tekitada juurde mõnus uduefekt. See otsus oli seda väärt, sest sain kätte väga kaunid pildid.
Kui olime treppidest üles liikunud ja kõikidel hing nööriga kaelas oli ning hirmus tahe oleks olnud maha istuda ja mõni minut puhata, siis läbi hingeldamise leppisime kokku, et suundume edasi Vääna-Jõesuu randa, kus teeme järgmised pildid. Sõit Väänasse oli väga lootustandev, sest vihmasadu lakkas ja isegi pike tuli välja, aga see-eest olid taevas suured pilved ja kohati ka väga tume taevas, mis on mere ääres pildistamiseks alati väga hea märk – minu jaoks on pilvine taevas just see element, mida soovin kasutada taustal ja mis jätab tunduvalt kaunima fooni, kui ühtlane taevas, mis tihti kipub piltidel jääma väga hele ja isegi igav.
Väänasse jõudes päikest enam polnud, aga see-eest ei sadanud. Suundusime kiiresti jõesuudme poole, kus tegime sillal lastega koos pilte ja siis pruutpaarist ka mere ääres. Kui soovisin neist teha veel ka jõe servas pilte, siis algas järjekordne tihe vihmasadu ja püüdsin kiiresti soovitud pildid kätte saada ja siis pidada nõu, mis me ikkagi edasi teeme. Mina olin selleks ajaks juba täiesti läbimärjaks ligunenud – mu riietes polnud mitte ühtegi kuiva kohta ja ka fotokaamera oli läbimärg ning piltide tegemine üsna keeruline, sest ka see klaas oli märg, kust ma kaamerast läbi vaatasin ja seega ei olnud võimalik selgelt näha, mida ma ikkagi pildistan. Minu jaoks oli see päev läbi aegade kõige vihmasem pildistamine.
Tegime veel kiirelt mõned pildid mändide all, aga kuna tõusis ka tuul, siis oli selgelt näha, kuidas pruut juba värises ja tema keha oli tänu külmale tuulele ja veele üksjagu krampis. Leppisime kokku, et suundume Tabasalu poole ja kui tee peal vihmasadu lakkab, siis teeme kohe peatuse ja leiame mõne ilusa koha ja teeme veel pilte. Peale minutit sõitmist tuli mulle meelde, et sealsamas lähedal asuvad Naage koopad, kus hiljuti ka fotosessiooni tegin. Koobaste juures on selline võimalus, et noorpaar saab seista koopa suu ees, kus nende peade kohale jääb koopa lagi ja seega tugev vihmasadu ei segaks piltide tegemist. Noorpaar oli koheselt nõus ja nii tegimegi sessiooni viimase osa müstilise koopa ees, kus kasutasin taaskord tossupommi, et pilt jääks veelgi maagilisem.
Kell hakkas lähenema viiele ja seega oli meie sessiooniaeg selleks korraks otsa lõppenud, sest pulmalised suundusid edasi linna, kus neid oli ootamas pidu. Minul oli ootusärevus suur, sest tahtsin juba näha, millised pildid õnnestus mul kätte saada. Teadsin, et on mitmeid häid kaadreid, aga oli ka väike hirm, kas see tugev vihmasadu jättis piltidele ka oma jälje. Kui olin kodus pildid arvutisse laadinud, siis sain kergendatult ohata, sest mul õnnestus pildile püüda piisavalt palju kauneid kaadreid, mis olid isegi paremad, kui ma sellistest tingimustest loota oleksin osanud.
Kui Sa veel pole käinud meie blogi facebooki lehel ja sinna laiki pannud, siis tee seda kohe, et näha ka järgmisel korral, kui oleme sinna loo lisanud: http://www.facebook.com/peregareisile
Kõikide fotostuudio tegemiste ja piltide vaatamisks mine kodulehele: https://www.tarvoalev.eu
või külasta stuudo facebooki lehte: https://www.facebook.com/TarvoAlevPhoto
Hetkel käimas kampaania, kus loosis TASUTA FOTOSESSIOON
Selleks mine Blogi FB lehele https://www.facebook.com/peregareisile pane lehele “like”, jaga postitust ja kommenteeri, millist fotosessiooni sooviksid. Kampaania kestab kuni 15. juulini.
