Eile oli järjekordne sügisene ilm keset juulit – vihma sadas ning õues oli keskmiselt 13 kraadi, mis üldjuhul peaks tähendama seda, et istutakse toas ja oodatakse paremat ilma. Meie otsustasime selle päeva veeta teistmoodi ja võtsime suuna Tartu poole, et külastada neid kohti, kus me veel käinud pole. Sõitu alustasime Harjumaalt kell 11 hommikul ja tegime plaani selliselt, et esmalt külastame Jääaja Keskust, siis käime Tagurpidi majas ning õhtu lõpetame AHHAA Keskuses.
Sõit läks vahelduvalt, sest Hendrikul (5a) ja Lisettel (2,5a) oli tagaistmel küll lõbusad meeleolud ja siis vaheldusid need Lisettel mõningate jonnihoogudega, kus tal olid mõningad lihtsad soovid, mille täitmine ei osutunud kuigi reaalseks. Kui preili saab aru, et tema tagasihoidlikke soove pole võimalik täita, siis näitab ta seda välja äärmiselt ilmekalt ja häälekalt, mis õnneks kiirelt möödub ja siis hakkab tema väikeses maailmas taas päike paistma ning saab jälle rahulikult sõitu jätkata.
Võida TASUTA professionaalne fotosessioon
Meie Blogi Facebooki lehel on käimas kampaania, kus kõikidel on võimalik kuni 15. juulini osaleda ja võita TASUTA fotosessioon meie fotostuudiolt. Panime välja 180€ maksva fotosessiooni ja selle võitmiseks pole vaja teha muud, kui minna facebooki lehele, laikida ja jagada seda lehte ning kirjutada, millisest sessioonist olete huvitatud.
Kampaania leiad siit >
Jääaja Keskus – reis ajas tagasi
Jääaja Keskusesse jõudsime kell 13.30 ja oli selgelt näha, et me polnud seal päris ainsad külastajad – rahvast oli üksjagu palju ning väikese järjekorras seismise järel olime oma piletid kätte saanud ning saime alustada muuseumi külastamist, kus koheselt tervitas meid elusuuruses väga ehtne mammuti kuju, mis oli juba vaatamine omaette. Erinevaid iidseid loomi, kes tuttavad ka filmist Jääaeg, oli seal mitmeid. Kõikide installatsioonide juures ka rohkelt lugemist, mis tee selle muuseumi harivaks nii väikesele kui ka suurtele.
Kokku on seal muuseumis kolm korrust, kus kõikjal vaatamist üksjagu palju. Nii on seal ehtne koobas, kus seintel iidsed maalingud ja lastel võimalus teha kaevetöid sealses liivakastis. Lisaks erinevaid ruume, kus on nii videoinstallatsioonid kui ka näha jää sulamist ja seda ka oma käega katsuda. Teisel korrusel on näidatud veelgi erinevaid loomi, keda ka tänasel päeval võib meie metsades näha. Minu jaoks oli põnev vaadata, sest need ülesehitused meenutasid üsnagi meie Muinasjutu Fotostuudiot, kuhu sooviks ka selliseid loomi, kes seal muuseumis end sisse seadnud on. Kui neil ruumidel vaid seda klaasi ees poleks, siis saaks sealt teha üsna ehedaid fotosid, mis jätaksid mulje nagu oleksid pildid tehtud ehtsas looduses.
Lastel oli vaatamist ja uudistamist päris palju, millest suurima elamuse jättis kolmandal korrusel olev VR-ruum, kus sai ette panna VR-prillid ja pähe kõrvaklapid ning näha ja kuulata maailma ajalugu sadade miljonite aastate tagant kuni tänapäevani. Istudes seal nende prillide ja kõrvaklappidega oled nagu täiesti omaette filmis sees ning pole õrna aimugi, mis toimub ümberringi. Kõrvaltvaatajale on see päris koomiline, kus inimene vaatab ringi, vahepeal võpatab või siis püüab käega ümbrust kompida. Video on aga õpetlik ja näitab ära, kuidas loodus ja loomad meie planeedil tekkisid ning kuidas alguses polnud siin peaaegu üldse elu ja kuidas siis miljonite aastate jooksul elu järjest mitmekesistus.
Sellel nädalavahetusel on Jääaja keskuses ka sünnipäev ja selle puhul on mitmed lisavõimalused ning soodustused piletihindadel. Näiteks toimub keskuses aaretejaht, kus iga päev on peidetud kogu maja peale hulk nummerdatud kivisid, mille leidmisel ootab lapsi üllatus. Kui me nägime seinal vastavat kuulutust, siis lõi koheselt hasart lakke ja hakkasime mööda muuseumit ringi käima ja kive otsima. Nagu filmidest õpitud, siis tegime strateegilise otsuse ja hargnesime – alustasime II korruselt, siis läksime esimesele korrusele ja tuhnisime läbi kõik nurgad ja servad, sest polnud õrna aimugi, milliseid kive ja millises suuruses me otsime. Kuna meil ei õnnestunud ühtegi kivi leida, siis läksin veel kolmandale korrusele ja järsku silmasingi ühel valgel metallaluse nurgal valget kivi, kus oli ka number peale kirjutatud. Kuigi otsisin veel päris hoolega, siis rohkem kive leida ei õnnestunud.
Viisime kivi administraatori kätte, kes teatas naerul näoga, et ongi selleks päevaks ka viimane kivi leitud – seega läks meil topelthästi, et õnnestus see ainus kivi üles leida ja et me rohkem edasi ei otsinud, sest see oleks olnud väga eesmärgitu ettevõtmine.
Jääaja keskuses on olemas ka korralik söökla, mida me oma näljase seltskonnaga ka koheselt ära kasutasime, sest nii saime hoida aega kokku ja kiirelt keha kinnitada enne järgmisesse kohta suundumist.
Tagurpidi maja – korralik katsumus tugeva visuaalse efektiga, mis paneb ka tugevamatel pea ringi käima.
Meil oli kõigest 15 minutit sõitmist, kuid sellest piisas, et Lisette jõudis uinuda ja siis ei jäänud muud üle, kui Tagurpidi maja juurde jõudes ta üles ajada, sest muidu oleks meie ajagraafik väga tugevalt uppi lennanud. Lisaks sellele, et ta oli unine, siis ei saanud ta üldse aru, mis veidrasse kohta ta toodi. Küll aga olid lapsed väga tublid, sest nad astusid maja uksest sisse nagu oleks see üsna tavaline maja – Raili aga see-eest tegi paar sammu esikus ja siis tormas kiiresti uksest välja värsket õhku hingama ja julgust koguma. Näost üsna valgena seisis õues ja võttis uuesti hoogu, et ikka majja sisse astuda.
Lisaks sellele, et maja on täiesti tagurpidi, siis on ta ka väikese kalde all, mis teeb majas liikumise äärmiselt keeruliseks, aga ka lõbusaks – silmad ja mõistus püüavad tasakaalu sättida seinte järgi, aga kuna need on kõik viltu, siis tunnetuse järgi püüab keha end ikka püsti hoida – nii siis inimesed liiguvadki seal väga naljakalt püüdes kuidagi tasakaalu säilitada.
Kogu see maja on ikka päris uskumatu projekt, sest kui hakkasin tehniliselt mõtlema, kuidas see on ehitatud ja planeeritud, siis pidi seal olema tehniliselt päris keerulised nüansid. Küll aga on kõik väga ehe – kardinad ripuvad alt üles, riide-esemed püsivad kenasti laes ja isegi elektrikaablid ripuvad alt üles.
Lisette ei saanud justkui üldse aru, et seal majas oleks midagi väga erinevat muudest majadest – lihtsalt käia oli veidi keerulisem nendel viltustel põrandatel. Hendrikul oli aga äärmiselt lõbus – ta tormas ühest toast teise ja püüdis mööda viltusi seinu ka üles ronida. Raili käis aga üsna seinaääri mööda ise näost valge ja muudkui ähvardades, et tal läheb kohe-kohe süda pahaks. Ka minul oli vahepeal ikka tunne nagu oleks sattunud kuskile karuselli peale, mis korralikult keerutaks ja siis peale seda on selline kerge merehaiguse tunne – see visuaalne efekt oli ikka niivõrd tugev.
Tegime pea igas toas lõbusaid pilte, sest selliseid fotosid ei saa ju mitte tihti teha. Tegelikult huvi pärast võiks samasuguseid pilte proovida lavastada ka tavalises majas ja vaadata, mis välja tuleb. Mul tekkis arvamus, et kui oleks viktoriiniküsimus: „millises majas pestakse kõige rohkem lagesid“, siis see maja oleks vist konkurentsitult esimesel kohal. Maja välisuks tundus olevat mõne uksetootja meistriteos, sest nii vildaka kujuga ust polnud ma oma elus varem näinud – pole just lihtne teha ust, mis järgiks seda viltust tagurpidi maja, aga oleks samal ajal ideaalselt loodis ja toimiks normaalselt.
Kui keegi pole seal majas veel käinud, aga soovib väga ebatavalist elamust, siis soovitan soojalt võtta suund Tartusse ja käia sealt läbi. Tegemist sellise paigaga, mis pakub tervele perele rohkelt rõõmu ja kustumatuid elamusi.
AHHAA Teaduskeskus
Kell oli saanud märkamatult juba viis, kuid meie plaanides oli külastada veel ka AHHAA Keskust Tartu kesklinnas. Lisette oli küll päris jonnakas, sest jäi tal ju lõunauni tegemata ning andis sellest oma käitumisega igal moel märku. Nõudis oma lutti, millest ta on küll juba vanuse järgi ammu välja kasvanud, aga sellistes olukordades on see tema jaoks nagu reliikvia ja turvaelement, milleta ta ei suuda sekundikski ilma olla.
AHHAA Keskuses on juba maja ees ja fuajees põevaid tegevusi, mida saab uudistada ja leida tegevusi ilma piletit ostmata. Näiteks on maja ees installatsioon, kus on võimalik üles tõsta täiesti ehtne elektriauto, mis tänu kaalumehanismile on tehtav ühe mehe kaalu ja jõuga. Me siis koos Hendrikuga tõstsime seda autot seal päris mitu korda ja Hendriku meelest oleks võinud seda veel ja veel teha. Rõõmu jätkus kauemaks. Fuajees on on veel mitmed atraktsioonid, mis lausa kutsuvad piletit ostma, et saada osa ka kõikidest muudest põnevatest teaduslikest eksperimentidest.
Kuigi tegemist reede õhtuga, siis rahvast oli keskuses päris palju ja tundus olevat väga erinevas rahvuses külastajaid. Vaatamist ja erinevaid atraktsioone on Keskuses väga palju ning pole mingi vaev veeta seal mitu tundi, mis kuluvad märkamatult. Ega ma siin loos ei suuda kõike kirjeldada, mis seal pilke püüavad, vaid selleks tuleb minna ise kohale ja seda kõike omal käel kogeda. Kui on soov veeta kogu perega aega nii, et kõikidel on väga põnev ja tekiks korralik elamus, siis on see just see koht, mida kindlasti soovitan.
Üks populaarsemaid kohti on keskuses lift, millele saab kahekesi korraga peal istuda ja siis köiega vedada end kõrgele lae alla ning sealt siis enda poolt valitud hooga alla liuelda. Seal oli pidevalt lausa järjekord ning üksjagu tegemist, et pääseda ka seda elamust nautima. Sama populaarne on üleval lae all olev jalgratas, millega saab mööda trossi sõita üle kogu keskuse.
Meie jaoks osutus aga kõige lõbusamaks kohaks peeglitest labürint, kus on kaks sissepääsu ja äärmiselt vahva efekt, kus hakkasime peitust mängima. Kuigi Sa näed teist inimest juba kaugelt, siis pole õrna aimugi, kus ta tegelikult asub, sest peegelseinad moonutavad ruumi korralikult. Hendrik suutis mitmel korral joosta ka ninapidi vastu peegleid, sest tundub, et ees on pikk koridor, aga reaalsuses oli see vaid silmapete ja peeglitega loodud moonutus. Kui keegi soovib veel lastega mängida maailma kõige ägedamat peitusemängu, siis minge ja kogege seda seal. Me veetsime neis labürintides vähemalt 15 minutit ja oleks võinud veelgi kauem olla, sest see oli meile kõigile väga lõbus ettevõtmine.
Keskuses on mitmed ruumid sellised, kus sissepääsu juures on hoiatus, et võib mitte sobida epileptikutele, sest tegemist üsna hämarate paikadega, kus on erinevad valgusefektid. Üks selliseks installatsiooniks on sild, mis läheb läbi pöörleva tunneli, kus tegelikult on sild paigal ja ei ole mingit ohtu kuskile kukkuda, aga visuaalne efekt on niivõrd tugev, et tekib tunne, kuidas kohe-kohe potsatad üle silla ääre alla.
Kõndisime keset keskust, kus ühel kohal on klaaspõrand, mille peale Raili vaatas alla ja karjatas üle kogu saali – ümberkaudsetel inimestel oli nalja päris palju, kui Raili silmas põranda all olevat saurust, kes jõllitas otse silma, mis oli tekitanud ka selle ehmatuse. Aususe mõttes pean nüüd rääkima ka sellest, kuidas ise katsetasin orava moel rattas jooksmist, kus saab mõõta, kui kiiresti suudab inimene suure tünni sees joosta. Algus oli äärmiselt lihtne, kuid kui hoog hakkab tõusma, siis keha kaldub ette ja pea läheb pidevalt vastu tünni seina – seega leidsin, et lihtsam on liikuda neljakäpukil. Sain üles juba päris suure hoo ja siis sai võhm otsa, aga vot sealt edasi on keeruline – tünn ju keerleb ja sina koos sellega. Kui jätsin liikumise järele, siis liikusin inertsiga ikka toredasti mööda tünni tagurpidi ja maandusin käpuli tünni põhja. Taaskord oli pealtvaatajatel nalja rohkelt, kui täiskasvanud mees seal käpuli püüab rattast välja pääseda.
Teisel korrusel on võimalik näha inimese anatoomiat ja kohati päris võikaid vaatepilte, mis kõik suurtes „katseklaasides“ välja on pandud. Samas on seal ka tunduvalt nunnumaid väljapanekuid, kus saab vaadelda tibude koorumist munast, läbi suurendava kaamera sipelgate liikumist ja katsetada, kui palju jõudu on kätes, vaadata lähedalt enda silma ning mõõta pulssi.
Siin suutsin välja tuua nüüd vaid murdosa kõikidest lõbusatest tegevustest ja installatsioonidest, mis seal keskuses tegelikult välja on pandud. Kellel huvi keskuse vastu see peab ikka ise minema ja seda kõike oma silma ja käte-jalgadega kogema. Kindel on see, et põnevust jätkub kogu perele ja võimalik on veeta keskuses mitu tundi väga lõbusalt aega.
Kui Sa pole veel senini pannud oma laiki meie blogi facebooki lehele, siis tee seda nüüd, sest luban, et järgmised jutud ja seiklused tulevad veelgi põnevamad, sest meil on tekkinud rohkelt ägedaid ideid, mida veel ette võtta, kuhu minna ja millest kirjutada. Kui Sul on aga soovitusi, kuhu võiksime minna või omad ise põnevat paika, mida sooviksid, et me külastaksime ja kirjutame sellest vahva loo, siis võta kindlasti ühendust ja anna meile oma paigast teada.
Blogi FB leht: http://www.facebook.com/peregareisile
