Juuli teises pooles võtsime taaskord ette sõidu Hiiumaale, sest sealsed kliendid soovisid teha saarel kaunid fotosessioonid ja seega otsustasime võtta mõned päevad, et käia ja külastada taaskord põnevaid paiku ning ka võtta lihtsalt vaba aega, et teha „mitte-midagit“.
Kohe kui olime Hiiumaale jõudnud, siis suundusime lastega – keda seekord oli neli – Marek (11a), Kätlin (10a), Neleliis (5a) ja Lisette (2,5a) – Käinasse sellel aastal avatud Elamuskeskusesse Tuuletorn. Tegemist on hoonega, mis näeb välja väga erakordne, moodne ja uudne, kus sees on läbi kuue korruse muuseum ja selle kõrval Baltikumi kõrgeim siseruumides asuv ronimissein ning kõige ülemisel korrusel lastele võrgust ronimispaik. Igal korrusel on erinev temaatika, kus on rohelt erinevaid heli- ja videoinstallatsioone ning erinevat vaatamist, mis peaks kokku andma läbilõike kogu Hiiumaast.
Kuna osad lapsed olid seda keskust juba külastanud, siis seekordne elamus meile oli see, et püüda neil sabas püsida, kui nad korrus-korruse järel kõikidest ruumidest läbi tuiskasid. Õnneks ikka ootasid meid vahepeal ka järgi, sest kohati oli seal erinevaid atraktsioone, mida tahtsid ka meile näidata ja siis jällegi mõned põnevad asjad, mida ise taaskord uudistama jäid. Nii me siis seal liikusime ja uudistasime seda näitust ja liikusime muudkui korruseid mööda järjest kõrgemale.
Kolmandal korrusel paiknevad kaks suurt võrkkiike, kus saab mõnusalt lamada ja vaadata suurtelt ekraanidelt videoinstallatsioone. Seal tuli ka lastel suure tormamise vahele vaikne lõõgastav hetk, kus saime veidi hinge tõmmata. Aga see oli vaid vaikus enne tormi, sest kohe järgmisel korrusel asus lastele ronimiseks mõeldud võrgust „maja“, mida mööda oleks ka endal päris vahva turnida olnud. Seda ma aga seekord ei teinud, sest mine tea – ilmselt poleks mind enam peale sellist etteastet rohkem Hiiumaad külastama lubatud.
Ülemiselt korruselt pääseb keskuse katusele, kust avaneb päris korralik vaade igasse ilmakaarde. Sealt katuselt oli kenasti näha ka keskuse taga asuv kardirada, mille osas tekkis koheselt arvamus, et sinna võiks järgmisena suunduda. Kätlin soovis aga minna veel ronimisseinale ja seega oli vaja kiirelt jõuda tagasi esimesele korrusele. Kuna Lissu keeldus väga kindlameelselt lifti astumast, siis tekkis vahva võistlus, kus mina, Marek ja Lissu suundusime treppidele, aga Raili, Kätlin ja Neleliis asutsid lifti ja võidukalt tegid väljakutse, kes jõuavad esimesena alla on võitjad. Lift muidugi on kiirem ja lühem tee, aga kuna meie teekond treppide kaudu läks igalt korruselt ka lifti eest läbi, siis oli vaja vaid kiirelt jõuda alumisele korrusele, kus vihjasin Marekule, et kui ta vajutab seal lifti nuppu, siis teeb see seal peatuse ja annab meile rohkelt aega juurde. Ega ma küll arvanud, et poiss on nii agar, et ta kohe igal korrusel nuppu vajutab, kuid ega ma saanud enam ka seda rongi peatada, sest Marekul oli silme ees vaid võit ja soov jõuda alla enne lifti.
Minul oli Lisette süles ja igalt korruselt liikusime veel risti läbi terve korruse, sest trepid on kord ühel pool keskust ja siis teisel pool, aga tulemuseks oli ikkagi see, et alla jõudes saime veel üksjagu oodata kuni lift järele jõudis. Kui lifti uksed avanesid, siis avanes sealt päris huvitav vaade, kus Raili esimene kuri küsimus oli: „Kas Teie vajutasite igal korrusel lifti nuppu???“. Me kehitasime Marekuga õlgu, sest meil polnud ju ometigi õrna aimugi, miks lift niimoodi peatunud oli. Kuna liftis olid ka mõned võõrad inimesed, siis oleks olnud äärmiselt piinlik seal kõva häälega kohe üles tunnistada, kuidas see lift imekombel küll niimoodi peatusi teinud oli.
Järgmiseks saime teada, et ronimisseinale ei pääsegi niisama lihtsalt, sest seal käib see ette broneerimisega ja järgmine vaba aeg oleks alles 1,5 tunni pärast. Kuna meil oli aga õhtul tulemas fotosessioon ja selle jaoks vaja veel lapseootuse kleidid ära triikida, siis kahjuks ei olnud võimalik seda atraktsiooni seekord päeva kavasse mahutada. Küll aga oli veel veidi aega ja nii suundusime kohe Tuuletorni taga asuvale kardirajale, kus algselt pidime me Marekuga veidi võidu sõitma, aga viimasel hetkel arvas ka Kätlin, et tema soovib ka kardi rooli istuda.
Minul kardisõidu kogemus sisuliselt puudus, sest korra olin üle kümne aasta tagasi sõitnud ja sellest korrast oli mälestus, kus tegin rohkelt piruette ja olin suurema osa ajast selg ees raja kõrval, kui teistega võidusõitu tegemas. Seega olin üsna kindel, et saan seekord lastelt häbiga pähe ja ütlesin juba alguses ette ära, et võtan seekord rahulikult. Marek sai esimese kardi rooli, Kätlin teise ja mina ootasin rajale pääsu kolmandana. Kui aga mu masin käima tõmmati ja sain gaasi vajutada, siis voolas verre päris hea kogus adrenaliini ning hasart sai minust kiirelt võitu. Kätlinile jõudsin järele üsna kiirelt ja temast ka mööduda ning asusin Marekut taga ajama. Ei läinudki kuigi palju aega kuni olin tal tihedalt kannul ja ootasin õiget hetke möödumiseks. Kui ka see tehtud, siis oli vaja järgmist väljakutset – tegin endale otsuse, et pean Marekule ringiga järele jõudma.
Nii juhtubki siis, kui täiskasvanud mehest saab jälle poiss, kellel katus ära sõidab ja on võimalus end korralikult välja elada. Kätlin aga seevastu nautis sõidust igat sekundit – kulges rahulikult, nautis vaadet ning naisterahvale omaselt võttis olukorda äärmise turvalisusega. Nii õnnustus mul teda lõpuks isegi kolme ringiga edastada.
Minu jaoks sai meie sõiduaeg ikka liiga kiirelt läbi ja hirmus tahtmine oli veel sõita ning juba järgmisel päeval sõitsime seal rajal veelgi, kuid seekord sain omale vastaseks Raili õemehe. Sellest kirjutan juba mõne hetke pärast, kuidas kahel täiskasvanud mehel poisikeste kombel katus täiesti ära sõitis ja võidujanus kartidega täiesti hullumeelse võidusõidu korraldasime.
Lapseootuse fotosessioon Tahkuna tuletorni all
Kuna aga selleks õhtuks oli meil planeeritud Tahkuna tuletorni juures kaunis beebiootuse fotosessioon, siis pidime hakkama seda ettevalmistama. Vaja oli triikida kaunid lapseootuse kleidid ja valmis panna kõik muud aksessuaarid, mis meil kaasa olid pakitud.
Kadi perega kohtusime Tahkuna tuletorni all õhtul kell 19.00, sest enamasti on see sessiooni alustuseks hea kellaaeg, sest päike peaks siis olema juba madalamal ja mitte ülemäära ergas. Hiiumaal aga ei kehti tavapärased reeglid ja nii sattus olema selline õhtu, kus taevas polnud ühtegi pilve ning päike säras sama eredalt nagu keskpäeval. Minu jaoks on see alati üsna keeruline olukord, et kätte saada võimalikult kaunid pildid. Raili asus Kadiga kleite valima ja mina suundusin pereisa ja kahe väikese tütrega neist esimesi pilte tegema.
Seejärel tegime pilte nii Kadist üksinda erinevate taustade ja kleitidega, aga ka kogu perega koos, lastest eraldi, lastest koos emaga ja koos isaga. Kokku veetsime sessioonil ligi kaks tundi ja saime hulga väga kauneid pilte.
Meie Hiiumaal veedetud teiseks päevaks oli taaskord plaanis ringi sõita ning külastada paiku, kus ma ise varasemalt veel käinud polnud. Enne seda oli hädasti vaja suunduda taas kardirajale, et Raili õemehega teha mõned kiiremad ringid. Raili õemees võttis esimeseks pooleks sõidust kardi peale ka oma kuue aastase tütre, mis andis mulle võimaluse veel veidi harjutada ja end soojaks sõita. Kuigi ma eeldasin, et peaks olema üsna lihtne sõita mööda isast-tütrest, siis tuli välja, et mida raskem masin, seda kiiremini suudavad nad võtta kurve ja kippusin neist hoopis igas kurvis maha jääma. Sõltumata sellest, kui kiiresti ja hullumeelselt püüdsin kurve kiiremini läbida, siis sain aru, et neist mööduda pole kindlasti võimalik. Pool sõitu sai läbi ning õemees pani tütre maha ning sättisime end stardijoonele. Kuna minu kehakaal on mõnevõrra õemehe omast väiksem, siis oli minul eelis kiiretel sirgetel ja nii õnnestus mul juba esimese sirge lõpuks asuda võistlust juhtima. Küll aga sai minu eelis kiirelt otsa kurvidesse jõudmisel ning mu ainus eesmärk oli hoida ideaalset sõidutrajektoori ja teha kõik selleks, et teine masin minust mööda ei pääseks.
Kaine mõistus ja võib öelda, et absoluutselt igasugune mõistus oli täiesti kadunud ning nii me tegime seal kahekesi täiesti pöörast võidusõitu. Mina püüdsin iga järgneva kurviga kombata piire, et neid võimalikult kiiresti läbida, sest õemees oli mul sisuliselt tagumises rattas kinni ja pidevalt rammis mind selja tagant. Kui aga tulid sirged, siis õnnestus jällegi veidi eest ära saada. Piiride katsetamisega on aga nii, et piiri ületamine käib väga lihtsalt ja nii ma siis leidsingi end üsna peatselt piruette tegemas ja teepervel olnud muru ja mättaid õhku lennutamas. Õemees otsustas põnevuse säilitamiseks mind järele oodata ja ilmselt oma fantaasias kujutas ette, et laseb nüüd minul mõnda aega tema selja taga sõita, kuid mul õnnestus enne sirgeid võtta viimased kurvid väga edukalt ja kohe sirge alguseks saada väga kenasti tema kõrvale. Nii me siis võtsime masinatest absoluutse viimase välja ja kihutasime mööda sirget külg-küljes ise vaadates hirmuäratavalt kiiresti lähenevat kurvi sirge lõpus, kes jõuab sinna esimesena ja kumb otsustab enne pidurit vajutada.
Saavutasin sirge lõpuks eduseisu ja vaja oli vaid kurvid edukalt läbida. Kuna aga minu enese alahoiuinstinkt oli täielikult minema visatud ja sooviks oli kurv läbida maksimaalse hooga, siis tahtes küll kõige paremat, aga läks nii nagu alati. Kaks ratast olid juba äärekivides ja õemehel jäi vaid natuke tagant rammida ja nii ma siis tegingi uuesti karuselli keset kaunist Hiiumaa loodust raja kõrval asuval muruplatsil. Seekord enam ei õnnestunud kuigi kiirelt rajale tagasi pääseda ning lõpetasin selle võidusõidu auväärse teise kohaga. Mul oli heameel vaid selle üle, et minu vastane jäi eelviimaseks (mis on kahe võistleja puhul küll esimene koht, aga seda lugu kirjutades tundus olevat hea selliseid analoogiaid kasutada).
Kukka kivi – suuruselt viies rändrahn Eestis
Peale sellist võidusõitu oli hea ja rahulik olla, sest olin saanud end korralikult välja elada ning nii võtsime suuna Kukka kivi juurde, mis on Hiiumaa suurim rändrahn ja kogu Eesti peale suuruselt viiendal kohal. Kivi asub kaunis, aga veidi varjatud kohas, kuhu viib jalgrada mööda viljapõllu serva kuni metsatukani. Algselt ei tundugi rändrahn kuigi suur, aga see on seepärast, et ta paikneb sellise nurga all, kust tema suurus algselt välja ei paista. Kivile viib väike puidust trepp-redel ja alles kivi peal olles saab aimu selle suurusest – see läheb pikkuses metsa sisse ja selle kivi peale mahuks korraga ilmselt ära ka paari bussijagu rahvast.
Huvitav on ka see, kuidas rändrahnu üks serv on täiesti sirge nagu oleks see kunagi olnud kaljuseina üheks osaks või siis murdumise jälg, mis annab mõista, et kuskil peaks asuma selle kivi teine pool. Tegime kivi peal ja kõrval mitmed ilusad pildid ning suundusime edasi Soera Talumuuseumisse.
Soera Talumuuseum
Tegemist on ehtsa vana talukompleksiga, mis on nüüdseks muudetud muuseumiks, aga kogu sealne sisustus on täiesti ehtne ja annab väga hea ettekujutuse sellest, kuidas elati 100-200 aastat tagasi. Väga positiivne oli ka see, et perenaine käis meiega kaasas ning rääkis ja näitas kõike, mis seal talus oli ja jutustas pikalt ja huvitavalt nii vanadest kommentest, aga ka tööriistadest ja nende kasutamisest. Tänasel päeval on ikka päris keeruline mõista seda eluolu, mis kunagi valitses ja kuidas suured pered said elatud nii kitsastes ja keeulistes oludes. Sellises kohas käies saab igaüks mõtiskleda selle üle, kas nende elukoht või elutingimused on kuidagigi halvad või ehk on asi selles, et oleme nii „ära hellitatud“ ja ei mõista seda, kuidas pea iga tänapäevane elamine on ikkagi kordades mugavam tolleaegsest.
Kui juba vaadata neid tolleaegseid tööriistu, millega tehti kas siis põllu- või puutööd, siis võib ainult oletada, kui suur vaev oli ainuüksi palgist laudade tegemine. Ometigi aga ehitati nii maju, kui abihooneid, vankreid, laudu, pinke ja kõike muudki. Käsitööd ja tubaseid toimetusi tehti rehielamus, kus olid vaid väga väikesed aknad, puudus elekter ja korralik valgus. Kui sellises ruumis on ainsaks valguseallikaks pirrutuli, siis on lausa ime, kuidas meie kliimas ja talvisel ajal üldse suudeti hakkama saada ilma hulluks minemata.
Soera talus elati püsivalt sees veel vähem kui 50 aastat tagasi, mis ajaks oli talu juba üle 100 aasta vanune. Meie käisime talu külastamas kuu lapsega, sest lisaks meie pere lastele olid kaasas ka Raili õe lapsed ja kõikidel oli seal vaatamist ning uudistamist küllaga. Õue peal on ka väike vanaaegne vanker, millega Marek tegi väiksematele veidi lõbusõitu. Taluhoovi kõrval asub veel kaasaegne kivimite muuseum, kus saab vaadata ja lähedalt uurida erinevaid kive ja kivimeid, nende ajaloolist päritolu ja lugeda juurde üsna rohkelt tekste.
Kuna kõikidel oli selleks ajaks kõhud tühjaks läinud, aga tahtsime veel käia Suuremõisa kivide juures, mida nimetatakse ka kohalikuks Stonehenge’ks, sest selle koha juures valitseb üksjagu müstikat ning pole teada, kuidas sealne kivikuhila tekkinud on ja millega algupäraselt on tegemist olnud. Asukoha juures on müstiline ka see, kuidas kivide juurdes ei kasva rohi, sest tõesti oli seal vaid paar üksikut kõrt kuigi ümberringi laius puusakõrgune tihe heinamaa. Sealsete kivide peal tegime koos lastega lõunasöögi ja pidime taas asuma liikuma, sest plaanis oli käia veel ka ristimäel ja ka sellel õhtul fotosessioon – seekord Hannela perest ja asukohaks kokku lepitud Tõrvanina mererannas.
Ristimägi
Ristimäe tegelik algus ja ajalugu on teadmata, kuid üks legend räägib sellest, et olnud kunagi kaks pulmarongi, mis sattunud avariisse nii, et ühe pruutpaari peigmees ja teise pruut saanud surma. Ellujäänud peigmees ja pruut aga abiellunud omavahel ja viinud oma pulma puhul esimese risti hukkunute mälestuseks ja oma pulmaõnne kindlustamiseks.
Tegemist on Kärdla ja Kõrgessaare vahel maantee ääres asuva metsaalusega, kus inimesed käivad ja iga sealkäija meisterdab ka risti ning paigutab selle järgmistele vaatamiseks. Nii on sadu või isegi tuhandeid erinevaid riste nii puuokstest, kividest laotuna, aga oli ka õllepurgist rebitud ja ka metallist riste. Osad ristid on tehtud korralikest palkidest, aga mõni jällegi imepisikestest okstest. Teekond läbi metsatuka on paarisaja meetri pikkune ja sellel teekonnal on väga põnev vaadata, millist leidlikust on inimesed üles näidanud. Ka meie tegime oma ristid ja minul õnnestus taaskord saada mõnevõrra ekstreemsem kogemus. Leidsin raja lõpuosast metsa alt korraliku suurema puunoti ja hakkasin otsima teist kui siis järsku tundsin, et käsi hakkas kipitama. Kui viskasin pilgu käele siis sain aru, et olin üles korjanud puuroika, mille koore vahele olid väikesed punased sipelgad oma pesa rajanud ja nüüd siis kogu ma perekonnaga asusid kodu eest võitlema ja oma raevu näitama minu käe peal. Viskasin kiirelt puunoti maha ja pühkisin sipelgad käelt, aga kui olime pärast uuesti autosse jõudnud ja olin ka mõne sekundi sõitnud, siis sain aru, et pool seda sipelga perekonda oli suutnud ka mu seljale ronida ja siis otsustasid teha korraliku rünnaku just sellel ajal, kui ma autorooli olin istunud.
Perepildistamine Tõrvanina rannas
Tõrvanina on kaunis mereäärne paik saare põhjarannikul ja see mereäärne külg on kenasti varjus suure päikese eest, mis tegi sealse fotosessiooni tunduvalt lihtsamaks eelmisest õhtust. Kuigi enne sessiooni algust sõitsime läbi veel paar erinevat kohta, et leida kindlasti see parim koht, kus poleks teisi inimesi ja oleks igati kaunid olud. Konkreetse sessiooni muutis põnevaks seik, et 3-aastane perepoeg oli võtnud kindla veendumuse, et tema ei taha fotosessioonil osaleda ja temast ei tohi ühtegi pilti teha. Alguses otsustasime, et laseme tal veidi rahuneda ja ei sunni peale – ehk 10-15 minuti jooksul ta meelestus muutub. Tegime selle aja sees nii peretütrest kui ka emast kauneid pilte nii koos kui ka eraldi.
Küll aga oli siis see hetk, kus oleks olnud juba aeg teha perepilte kõik koos, aga vapper noorhärra jäi oma seisukohale kindlaks. Lõpuks hakkasime katsetama erinevaid kavalusi – näitasin talle kaamerast pilte ja tegime temaga koos mõned pildid, kus poiss vaatas läbi kaamera ja mina vajutasin nupule. See sobis talle kenasti, kuid ometigi ei muutnud lapse seisukohta temast endast pildistamise osas. Tegime otsuse, et laseme kogu perel veidi jalutada ja püüan teha pilte kaugemalt. Tuli veel mõte juhtida lapse tähelepanu eemale ning näidata talle puu ladvas olevat rähni, keda seal muidugi tegelikult polnud, aga see andis mulle võimaluse veidi kaugemalt teha mõned ilusad kaadrid. Poiss küll kogu aeg kahtlustas, et ma teen temast pilte, kuid ma panin kaamerale vaikse „silent“ režiimi ja väitisn, et ma lihtsalt vaatan läbi kaamera ja seadistan seda. Aiman küll seda ohtu, et kui poiss saab 15 aasta pärast täisealiseks, siis võib mind ees oodata kohtutee, sest ma murdsin oma lubadust ja läbi valede meelitasin ta piltidele, kuid nii kaua saan rõõmu tunda sellest, et saime teha ühe väga kauni ja lõbusa fotosessiooni. Kokku tuli rohkelt kauneid pilte ja sõltumata sellest, et ligi 40minutit keelitasime poissi pildile, siis lõpuks oli tulemus seda igati väärt.
Järgmised kaks päeva veetsime lastega rannas, ujudes ja ilma suuremate ettevõtmisteta, et saaks veidi ka nautida lihtsalt niisama olemist. Käisime veel Vanajõe orus mustikal, Lauka koolistaadionil palli mängimas ja lihtsalt olime ning puhkasime.
Kui oled oma lugemisega siiani jõudnud, siis kindlasti mine ka meie Facebooki lehele ja pane sinna „like“, et näeksid kohe, kui oleme ka oma järgmise postituse teinud. Võiksid kirjutada facebooki lehele kommentaaridesse ka soovitusi erinevate põnevate kohtade osas, mida kindlasti võiksime külastada või kui Sul endal on turismitalu, mini-loomaaed, mingi põnev seikluspark või misiganes muu huvitav koht, mida tahaksid, et me külastaksime ja sellest loo teeksime, siis kirjuta sellest meile. Tuleme rõõmuga külla, teeme rohkelt pilte ja kirjutame ka meeleoluka loo sellest.
Meie tegemised Facebookis: https://www.facebook.com/peregareisile
Kõikide fotostuudio tegemiste ja piltide vaatamisks mine kodulehele: https://www.tarvoalev.eu
või külasta stuudo facebooki lehte: https://www.facebook.com/TarvoAlevPhoto
