Kuna pühapäevane ringreis kulges väga hästi, siis otsustasime ka järgmise päeva veeta samal moel. Kuna esmaspäeva hommikul oli ilm vihmane, siis uurisin kiiresti ilmakaarti, et sealt valida välja see suund, kus on ilus ilm. Kaardilt oli näha, et Ida-Virumaa kant on täiesti päikseline. Seega ei mõtelnudki pikalt, vaid käisime võtsime Hendriku auto peale ja seejärel suundusime kiirelt poodi, et kaasa osta erinevat söögikraami. Lastega poeskäik on lõbus nagu seda teavad vist kõik lapsevanemad. Eriti meeleolukaks muutub see siis, kui kaheaastane näeb midagi, mis talle meeldib ja siis lihtsalt jookseb ja võtab selle ning meeleolud tõusevad taevasse ju siis, kui selgub, et seda meil tegelikult ikkagi vaja ei ole. Nii me siis seal püüdsime kiirelt osta kõike seda, mida on vaja ja võidelda selle eest, et korvi ei satuks asju, mida kohe kindlasti ei ole vaja. Olime edukad – kuigi kassa läbimine käis mõningase kauni jonni-viisi-jupi saatel. Õnneks see meeleolu muutub sama kiirelt naeruseks tagasi ja autos oli juba hoopis teine õhkkond. Otsustasime, et sõidame kohe otsejoones kõige kaugemasse punkti ja siis tagasiteel käime ja külastame teisi põnevaid kohti. Plaan oli minna ja käia Kuremäe kloostris, külastada Kiviõli kaevandusi, vaadata Valaste juga, käia ära Toolse linnuse varemete juures ja kui jääb aega siis sõita läbi ka Lahemaa rahvuspargi erinevatest mõisatest.
Kõik need plaanid olid väga toredad, aga siis tuli appi kõike-teadev-sõber-google, mis andis infot, et Kuremäe klooster on avatud ainult nädalavahetustel. Seejärel selgus, et ka kaevandused on suletud. Siis selgus, et ka Kiviõli seikluspark on nädala sees suletud. Selleks ajaks tekkis mul juba peas küsimus, kuidas saavadki Eesti sisese turismi tegijad üldse hakkama saada, kui nad ise kõik kohad kinni on pannud. Võibolla on see mingi selline ärimudel, millest ei peagi mõtlev inimene esimese hooga aru saama. Olime aga juba poolel teel Rakvere suunas ja kuskile pidime ju suunduma. Tegin otsuse, et alustame siis Lahemaal asuvatest mõisatest (Sagadi, Vihula, Palmse). Seejärel aga hakkas tagaistmelt kostuma vaikset nohisemist, mis tähendas, et Lisette arvas, et hea oleks mõnusasti silm kinni panna. Sagadi mõisa juurest sõitsime isegi mööda ja nägime selle auto aknast ära, sest selleks ajaks oli ka Hendrik otsustanud natuke põõnata. Kuna lapsed magasid, siis ei olnud muud teha kui lihtsalt sõita. Plaanisime uuesti sõita Äntu järvede äärde, sest see teekond oli umbes 40 min ja kui teha ka Rakveres kiire kohvipeatus, siis see andis arvutuse, et lapsed peaksid saama oma une ära magada.
Kui Rakvere tanklas autost välja astusin, siis oli mu üllatus ikka päris suur – õues oli täielik Vahemere kliima – ligi 30 kraadi sooja, päike paistis, õhk ei liikunud üldse, täiesti lämbe. Meie kliimas on see aga teada tuntud, kui see ilm, et kohe-kohe hakkab kõvemat äikest tulema. Kui jõudsin kohvidega auto juurde, siis selgus, et Lissu oli ärganud. Eks iga lapsevanem teab ka seda, et üks kaheaastane laps, kelle uni jääb poolikuks, on ju pea iga vanema unistus. Nii me siis sõitsime Äntu järvede poole, Hendrik magas ja Lissu jauras – andis selgelt mõista, et soovib süüa, aga ei tahtnud õuna, ei tahtnud porgandit, ei tahtnud juua, ei tahtnud vorsti, ei tahtnud pannkooke – ehk siis lühidalt mitte midagi ei sobinud, mis meil pakkuda oli. Üks õige lapsevanem teab, et lapse jonnimisele ei tohi järele anda ja tuleb end kehtestada. Mis tähendas siis seda, et tegin Väike-Maarjas peatuse ja jooksin poodi, et väike printsess maha rahuneks. Haarasin poest kaasa kõrrejooke, paki rosinaid ja paki mingeid muide „kommi asemel“ tooteid, kaks karpi klassikalisi kõrsikuid, siis ühtteist endale ja autosse tagasi.
Kõrsikud tõid rahu maa peale ja edasine sõit jätkus kenasti. Peatselt jõudsime Äntu Valgejärve parklasse, kus äratasime vaikselt Hendriku ja jalutasime alla järve äärde. Äntu järved on seepärast erilised, et nende vesi on kristallselge ja missest, et tegemist päris sügava järvega, siis on kaldalt näha selgelt põhjani välja. Sillale kõhuli heites on näha, kuidas vees ujuvad konnakullesed, kuidas põhjas liiguvad väikesed ahvenad ja särjed. Ainuüksi selline järve vaatlemine on lastele juba omaette põnevus. Meil ei õnnestunudki kuigi kaua seal järve ääres olla, kui taevas oma kraanid avas ja algul tuli paar piiska, siis veel paar ja siis juba terve hulk – kusjuures piisad olid kokku kogunenud ja moodustasid juba päris korralikke vee kogumeid – ehk siis sadas nagu oavarrest. Nautisime suvist sooja vihma ja suundusime auto poole. Kui olime taas end autosse pakkinud, siis oli taaskord vaja otsustada, kuhu poole siis edasi suundume. Raili leidis netist infot, et tagurpidi maja on avatud ja seega võtsime suuna Tartu poole. Sinna oli umbes 90km sõitu ja seega oleks pidanud umbes tunniga hakkama saama. Pilved järjest kogunesid ja taevas muutus järjest tumedamaks kuni nägime ees esimest välgusähvakat. Sõitsime veidi veel ja jõudsime ühe kõrgema koha peale, kus jätsime auto tee äärde, et vaadata äikest ja proovida seda ka pildile jäädvustada. Vaatepilt oli üsna võimas ja mina kogenud fotograafina olin loomulikult statiivi koju jätnud. Püüdsin siis sättida kaamerat auto katusele, et saaks pikema säriajaga pilti teha, siis keerasin autot, et saaks parema tulemuse, seejärel püüdsin teha pilti avatud aknalt jne. Lühidalt öeldes ei õnnestunud mul seal teha mitte ainustki kaadrit.
Olime seal veetnud ca 15 min, kui märkasin, et auto teele maanduvad jää tükid – hakkas rahet sadama, aga mitte tavalist, vaid sellist, kus raheterad olid kruusakivide suurused jäätükid. Pakkisime kiirelt lapsed autosse ja hakkasime sõitma, sest ei tahtnud seal kõrgel lagedal mäeserval olla, kui taevas meile sõja kuulutanud oli. Õnneks see rahe lõppes kiirelt ja ka auto jäi terveks. Kui ma algselt kirjutasin selle päeva plaanidest, siis iga lugeja on nüüdseks juba aru saanud, et sellel päeval ei läinud tegelikult mitte ükski asi plaanipäraselt. Eks igaüks teab ju ka seda, et kui juba asjad ei ole eelnevalt läinud sujuvalt, siis ei kipu need selliselt ka edasi minema. Selle kinnituseks otsustas Lissu anda selgelt mõista, et tal on probleem kõhuga – oma hädaga nr 2, millega on tal viimasel ajal rohkelt probleeme olnud. See seisneb selles, et mähkmesse ta enam oma häda ei taha teha ja poti peal ka ei taha käia – pigem on tal mõningane potihirm, millega oleme juba mitu nädalat tegelenud. Nii ta siis arvabki, et oma häda on kõige parem kinni hoida kuni siis on viimane piir ja suur häda, aga kõht osaliselt kinni. Loomulikult ei olnud meil ka potti kaasas ja otsustasime, et kui jõuame Tartusse, siis läheme ostame kiirelt laste pissipoti, et see probleem ära lahendada.
Kui keegi arvab, et tänapäevane elu on selline, et sõidat Tartusse, astud esimesse poodi sisse, ostad poti ja kõnni poest välja, siis võite veelkord pakkuda. Esimene pood, mis jäi tee peale oli Selver. Parkisin auto, tormasin poodi sisse, tegin seal tiiru pea kõikide riiulite vahel ja siis tormasin tühjade kätega auto poole tagasi. Ega ei tunne ka seda Tartut väga ja kuna sõitsime linna sisse kirdesuunalt, siis seda kanti ei teadnud ma kohe üldsegi mitte. Tartu liiklus on ka omaette huvitav – kui Tallinnas on tavaline see, et 50 alas sõidetakse 60ga või isegi kiiremini, siis Tartus kulgetakse rahulikult 40ga. Valgusfooride all tegeletakse tarkuse linnale omaselt filosofeerimisega ja olles seal järjekorras teine või kolmas auto, siis on päris põnev vaadata, kas foor jõuab uuesti punaseks minna või õnnestub sealt läbi pääseda. Ka valgusfooritsüklid on niimoodi seatud, et kindlasti saaks korra igaühe all seista ja filosofeerida. Seejärel jäi tee peale Maxima kahe XX’iga, mis peaks ju olema juba piisavalt suur pood. Sain teada, et võib küll olla suurem, aga laste pissipotti seal ei ole – ehk siis järgmised 10 minutit sai kulutatud tühja.
Jõudsime Eedeni keskusesse, mis on päris suur kaubanduskeskus, kus ju peab kasvõi üks laste pissipott olema. Käisin läbi sealse maksimarketi, mis oli ikka päris pisike, siis käisin Jyskis, siis koduekstras ja siis veel mingis poes ja terve selle aja püüdsin aru saada selle keskuse labürindist, mis kiire tormamisega esmakordsel külastusel on ikka päris segane. Ei õnnestunud ka sellest keskusest leida mitte ühtegi laste pissipotti. Kulutasin seal ikka mingi 20min lihtsalt poodide vahel jooksmisele. Kui autosse tagasi jõudsin, siis oli tuju juba päris olematu. Panin telefoni gpsi näitama Lõunakeskust, sest sealt võiks ju ikkagi selle poti leida. Ka oli selleks ajaks juba selge, et aega oli kulunud nii palju, et sinna tagurpidi majja me seekord ei jõua – saaks ainult selle lapse kakamise probleemi lahendatud. Gps suunas mind mööda väikeseid teid, aga mõne aja pärast jõudsime sinna keskusesse. Ja oh üllatust – mul õnnestus sealt keskusest välja jalutada uhkelt – lapse pissipott kaenla all. Edasi järgmine teema – kus see protsess ette võtta, sest teada on, et see ei ole mitte kõige lihtsam ettevõtmine, et meie väike preili potile saada. Suundusime linnast välja suunaga Tallinna poole ja mõne kilomeetri pärast näitas tee ääres viide Ilmatsalu RMK lõkkekohta. Sinna suundusimegi, võitlesime paarisaja sääsega, et lapse saaks potile panna. Nagu ikka, siis preili ei soovinud kuidagi potile minna ja seal olla ning andis sellest valjuhäälselt teada. Ei teagi, kui kaua see protsess meil seal kestis, aga tulemuseks oli võidukas tühi pott ja ei mingit leevendust preili kõhuprobleemile. Jalutasime seal RMK kohas veidi ringi, mis oli küll muidu ilus, aga lausa kubises sääskedest. Seega kuigi kaua ei kannatanud seal olla ja suundusime taas autosse.
Kuna terve päev oli läinud justkui täielikult aia taha, siis mõtlesin, et teeme kodutee läbi Viljandi maantee – ehk sõidame Võrtsi järve äärest mööda ja üle Suure-Emajõe alguse. Saime sõita vaevalt kümmekond minutit, kui taevas muutus taas tumedaks ja hakkas jälle välku lööma. Taaskord parkisime auto ühe kõrgemale kohale põllu servas, kust oli kaunis vaade, et minna õue välku ja äikest nautima ja püüdma seda ehk ka pildile püüda. Mul oli auto pakiruumis kaasas ka statiiv välgu jaoks, kuhu leisin fotokotist ühe vahelüli ja nii õnnestus mul kaamera kinnitada statiivi külge. Kogu see komplekt oli aga üsna ebastabiilne ja kõikus rohkem kui vaja. Mul oli vajadus saada teha pilti nii, et kaamera oleks paar sekundit paigas, kuid pika pusimise peale oli selgelt aru saada, et see ei õnnestu. Seega tervest sellest päevast ei olnud mul lõpuks mitte ühtegi pilti.
Kuna vihmasadu muutus järjest tihedamaks, siis olime sunnitud uuesti autosse minema ja sõitu jätkama. Vihmasadu muutus ikka kohe päris tugevaks ja tihedaks – niivõrd karmiks, et teele tekkisid korralikud vett täis lombid ja rööpad, mis muutis autosõidu päris korralikuks katsumuseks. Selliselt sõitsime päris pikalt, sest vihmasadu ei tahtnud üldse järgi anda ja minu mõte sellest, et vaataks kaunist vaadet seal Võrtsi järve ja Emajõe suudmes, osutus ka üheks ühtlaseks halliks tiheda vihmaga vaatepildiks. Nii siis võtsime suuna kodu poole, sest sõita oli kaks tundi ja teeolud üsna kehvad.
Nüüd tagantjärele mõeldes oli päev küll väga erinev algsest nägemusest ja plaanidest, aga see-eest oli selles päevas hoopis teistsuguseid elamusi, mis jäävad kindlasti kauaks meelde. Laste jaoks ei ole tegelikult üldse vahet, mis on plaan – peaasi, et oleks pidev liikumine ja kasvõi natukenegi midagi põnevamat. Nemad olid väga rahul.
