Retk algas tipptunni liikluses Tallinna ringteelt, millele järgnes ellujäämiskursus Tartu maanteel, kus vahelduvad nii madallennul olevad uhkemad masinad ja siis jällegi need ettevaatlikumad sõitjad, kes ei julge üle 70km/h liigelda. Kokku annab see omamoodi koosluse, kus ühel hetkel peab äkiliselt pidurdama ja järgmisel hetkel tuiskab mõni mööda justkui oleksime tee äärde seisma jäänud.
Ahjaa – kui Sa pole veel siiani käinud meie blogi Facebooki lehel, siis mine nüüd ja kohe ning pane sinna ka “like”, sest siis näed kohe, kui oleme ka järgmise loo lisanud.
Blogi facebookis: https://www.facebook.com/peregareisile
Lisette oli oma tooli mõnusalt magama jäänud ja nii me seal sõitsime, et kella seitsmeks Koeru jõuda, kuhu meid juba oodati, sest plaanis oli jäädvustada sealses mõisapargis kontserti, kus asutusid üles mitmed tuntud esinejad ja tegemist oli vist ühe esimesest sellel aastal lubatud suuremast kontserdist. Ühel hetkel jõudsime Kose kandis autokolonnile sappa, kus liiklemine toimus vahelduva eduga kiirusevahemikus 75-90 kuni korra pealt otsustas keegi eesõitjatest konkreetselt pidurid plokki vajutada. Terve kolonn tegi siis korraga äkkpidurduse ja nii ka meie nii, et ninad olid enamvähem esiklaasis kinni. Lisette jaoks oli see kiire äratus, sest pole ilmselt meeldiv olla magusas unes ja siis järgmisel hetkel hoida oma istmest kinni ja loota, et turvavööd vastu peavad. Tartu maanteel on see vist aga üsna tavaline nähtus reedeõhtuses liikluses.
Mõne aja pärast jõudsime elusalt ja tervelt Koerusse ja nii umbes kaks ringi ümber mõisa tiirutades leidsime ka õige koha, kuhu saime auto parkida ja kust pääsesid platsile seal mingeid ameteid pidavad isikud. Meid oli kutsutud üritusele ametlikuks fotograafiks ja seega oli meil prii sissepääs. Kuigi jõudsime pärale pea tund aega peale väravate avamist, siis oli mõisahoovis veel päris rahulik – vaid üksikud inimesed jalutasid ja Lauri Saatpalu asus just keha kinnitama. Kuna ka meil olid kõhud üsna tühjad, siis tellisime ka endale toidud ja sättisime end Laurist järgmise laua äärde.
Kui nälg oli kustutatud, siis hakkasin ringi vaatama, kust saaks teha ilusaid meeleolupilte nii, et pildile jääksid ka mingid emotsioonid ja tegevused. Õige suund tundus olevat laste atraktsioonide poole, kus käis kõige aktiivsem tegevus. Vaikselt hakkas ka rahvas kogunema – kuigi ise arutlesin endamisi, kui platsile lubatakse ainult 900 inimest, siis kaob see hulk rahvast sellesse suurde parki ilmselt üsna märkamatult ära. Käisime ringi ja pildistasime üles kõik sealsed müügikohad ja ka jalutava inimesed, istuvad inimesed ning seisvad inimesed kuni jõudsin hetkeni, kus rohkem pole enam midagi pildistada ja peame lihtsalt ootama kuni ansabel Dagö lavale tuleb.
Õnneks ei pidanudki väga kaua ootama, sest Dagö alustas juba kell 20.30 oma tuntud headuses. Ka rahvas kogunes lava ette ja vaiksest istuvast meeleolust sai kiiresti väga mõnus olemine. Ka rahvast oli juba piisavalt kokku kogunenud ja oli näha, et tulemas on ikkagi täiesti arvestatav festival. Dagö esinemist on mõnus kuulata, sest see peen ja intelligentne huumor, mida Saatpalu lugude vahel räägib, on juba omaette kuulamist väärt. Ja see hingestatus, kuidas oma lugudesse sisse elab ja muusikaga kaasa läheb, oli mulle fotograafina rohkelt tööd pakkuv. Küll ta tantsis, siis tegi erinevaid grimasse ja elas igati lugudele kaasa ning mul oli võimalus seda jäädvustada nii lava eest, aga käia ka lava tagumises nurgas pildistamas.
Kui jõudis kätte bändi viimane lugu, siis oli ka rahvas juba päris kuumaks köetud ja üksmeelselt nõuti ja karjuti lisalugusid, mida Dagö ka lahkelt tegi. Ka peale lisaugusid lavalt lahkudes hõigati veel pikalt, kuid seekord nad enam ei naasnud, sest järg oli järgmise esineja käes. Kiirelt viidi lavalt Dagö pillid ja helitehnika, et teha lava valmis järgmisele esinejale, kelleks oli kollektiiv nimega AG, kellest mina ei teadnud enne seda päeva midagi. Isegi ei omanud ettekujutust, millist muusikat nad teevad. Kuni nad siis lavale tulid ja oma esimese looga alustasid. Kui seni oli rahvas seisnud mõõdukas kauguses lavast, siis järsku trügisid noored täiesti lava ette ja ootasid seal kannatamatult bändi etteastet.
Minu jaoks oli paras korralik kultuurišokk, kui peale väljapeetud ja rahulikku Dagö muusikat alustab etteastet noortele suunatud üsna ropu suu ja raju muusikaga räppar. Küll aga oli väga mõnus näha seda energiat ja tempot, millega see bänd esines ja rahvast üles küttis. Korralik hoog oli sees ja mul oli ka rohkelt, mida pildistada – noor mees liikus laval aktiivselt ühest servast teise, hüppas ja kargles ning esitas lugu loo järel väsimatult. Tempo muudkui tõusis ja rahvas läks selle kõigega väga hästi kaasa. Ei olnud probleemi sellestki, et esineja mitmel korral oma veepudeli otse rahvasse tühjendas – pigem see küttis publik veelgi enam üles.
Raili ja Lisette kuulasid etteastet lava kõrval mõnevõrra eemalt, sest Lisette jaoks oli ka see esmane šokk päris suur ja nii vali muusika hirmutas ta mõnevõrra ära. Kuigi see neiu on meil juba pea sünnist saadik käinud kõikjal kaasas ning istunud isegi Metsatöllu karmide meeste süles ja ka kogu nende kontserdi ära kuulanud kaks suve tagasi. Erinevaid esinejaid ja kontserte on meie preili külastanud mitmeid – nii Anne Veskit, Liis Lemsalu, Elisa Borni ja Jüri Pootsmanni, Curly Stringsi, Ivo Linna etteasteid. Ta on meil alati kaasas olnud, kui mina olen pidanud suurkontserte jäädvustama ja nii ka saanud oma muusikaelamused tunduvalt varasemalt kui tema eakaaslased. Küll aga pole tal sellest endal ilmselt kuigi suuri mälestusi, sest on ta ju alles 2,5 aastane ja alles nüüd hakkavad mällu jääma sündmused, mida mäletab ka suurena.
AG esinemine kogus järjest enam tuure ja seda energiat oli terve plats täis – väljas hakkas ka hämaramaks minema, mis muutis ka valgushow väikesel laval võimsamaks. Mul õnnestus teha rohkelt ilusaid pilte ja jäädvustada nii bändi kui ka rahvast ja seda meeleolu seal. Kuigi väga keeruline on liikumatule pildile püüda seda õiget meeleolu ja energiat, siis ise olin rahul, sest sain mitu väga head kaadrit. Publikule läks ka esineja väga hästi peale, sest noortel neidudel olid käed kogu aeg püsti lootuses saada bändilt tähelepanu. Nii siis haaraski korra pealt solist ühe neiu käest telefoni ja tegi sellega publiku suunas selfie, mis andis alust arvata, et see neiu oli äärmiselt rahul. Kuni oligi käes viimane lugu, kus bänd teatas, et nad tulevad mõne aja pärast lava kõrvale ja siis on kõikidel võimalus koos nendega pilte teha ja autogramme küsida.
Kohe, kui AG lavalt lahkus, tulid asemele kaks noort kaunist tantsijat, kes alguses pidid küll esinema „tühjale saalile“, sest hullunud publik oli seadnud end järjekorda lava kõrvale, kuhu pidi tulema eelmine esineja autogramme jagama. Kuigi järjekorraks nimetada seda siiski päris ei saanud – pigem meenutas see olukorda, kui nõuka aja lõpus oli lootus, et poodi tuleb söök müügile või siis kui ONOFF tegi oma kurikuulsat kampaaniat, et esimesed 100 saavad kauba tasuta. Seega toimus seal lava kõrval päris korralik tunglemine ja vaesed tantsutüdrukud said teha äärmiselt aktiivset ja hoogsa muusika saatel tantsu vaid mõnele pealtvaatajale. Õnneks see olukord muutus kiirelt ja rahvas kogunes lava ette tagasi. Minul oli aga väga keeruline saada sealt häid pilte, sest tempo oli meeletult kõrge ning valgus ja prožektorid liikusid nii kiiresti, et raskusi oli fokuseerimise ja pildistamisega. Lõpuks sain aru, et pean üsna tuimalt klõpsima ja lootma, et aeg-ajalt saan ka pihta s.t. mõni kaader ka selline, kus on õige poos ja valgus.
Pilte tegin nii lava eest kui ka lava pealt, sest neiud tantsisid küll näoga publiku poole, aga siis jällegi keerasid näo lava suunas ja parimad pildid sai teha just lavalt. Lisaks oli laval ka ülienergiline trummar, kes neile seal taustaks mängis. Selle trummaripoisi etteaste oli eraldi vaatamisväärsus, sest see kiirus ja energia, mille ta pillidesse pani oli küll oma paki duracelli patareide ja mõne E-tähega algava tableti mõjust veelgi aktiivsem. Koos tantsijatega andis see aga kokku väga võimsa etteaste, mis kestis küll vaid 15 minutit, aga kujutan ette selle seltskonna väsimust, sest terve see aeg ei saanud nad isegi mitte poolt sekundit hingetõmbamiseks.
Kohe peale tantsijate etteastet astus lavale bänd nimega Raha.Pesu.Karud, kes oli ka minu jaoks täiesti tundmatu kollektiiv. Aga nagu juba ka eelmise esineja puhul, siis oli näha, et noore publiku jaoks oli väga hästi teada, kellega tegemist. Ei tahaks nüüd tunnistada, aga äkki hakkan tõesti vanaks jääma või siis on mu muusikamaitsega asjalood halvad. Küll aga sain kiirelt teada, kes nad on ja millist muusikat teevad – nende tempo ei erinenud eelnevast ja kogu see festivali energia jätkus samal viisil. Minu jaoks oli see seni üks võimsamaid festivali elamusi, sest pole olnud varem sellisel üritusel, kus üks esineja tuleb, teine läheb ja vahele ei jää sellist aega, mis hoo alla tõmbaks.
Selle bändi puhul oli tegemist kahe noormehega, kellest üks kandis karu ja teine potsataja kostüümi. Kui vahepeal käisin lava kõrval Raili ja Lisette juures, siis Lissul oli ka rõõmu kui palju ja näitas sõrmega lava suunas „Mummi, Mõmmi“. Tegime vahele väikese söömispausi ja tellisime endale burgerid, mida küll kaua aega süüa ei saanud, sest töö vajas tegemist. Kui mul oli burger söödud ja hakkasin uuesti pilte tegema, siis tõstes kaelas rippunud kaamera uuesti näo ette, tabas mind mõnevõrra ebameeldiv üllatus – mitte midagi ei suutnud näha läbi kaamera ja ka näos oli kuidagi niiske olemine. Kui vaatasin kaamerat, siis sain aru, et burgeriümbrispaber oli katki olnud ja kogu kaste tilkunud otse kaamerale ning selle olin suutnud nüüd koos kaameraga ka endale näkku määrida. Tegijal ikka juhtub – missest, et äärmiselt piinlik oli seda kastet näost ära pühkida lootuses, et keegi seda vahejuhtumit ei näinud. Eks väga nutikas on ka see, et ma sellest praegu siia kirjutan ja siis taas loodan, et ehk keegi ei loe või vähemalt meelde ei jäta, et selline asi juhtus.
Edasist üritust pildistasin nii, et kergelt oli kaamera rasvane ja udune, aga ainult see osa, kust mina läbi vaatasin ja tehtud pilte see ei mõjutanud – lihsalt endal oli naljakas vaadata, kuidas kaadri ühes servas kõik väga uduseks muutus.
Kõik selle päeva esinejad suhtlesid väga aktiivselt publikuga ja kütsid rahvast järjest enam ja enam üles. Küll lasid rahval kükitada, siis üles hüpata, liikuda ühele ja teisele poole, tõsta käed ja juubeldada, mis minu jaoks oli nagu kirss tordil, sest see pakkus äärmiselt palju häid võimalusi pilte teha. Minu jaoks oli eriti tänuväärne see, et seal käisid ringi neiud, kes müüsid õhupalle, mis olid ühendatud led-lampidega. Publikus oli pidevalt paar inimest, kellel oli käes selline õhupall ja siis need neiud liikusid ka sealt üsna lava eest läbi ning minu jaoks andis see võimaluse esinejat pildistada läbi nende õhupallide, mis tekitas väga huvitava efekti.
Peale seda veidrat mõmmit ja tseburaskat tulid lavale taas tansutüdrukud ja trummar, kes olid saanud nüüd veidi hinge tõmmata ja nagu näha, siis olid ikka korralikult seda hinge tõmmanud, sest tempo oli isegi suurem kui eelmise vahepala ajal. Taaskord tegid nad väga võimsa etteaste. Minu jaoks oli aga õues läinud niivõrd hämaraks, et mul oli juba tõeliselt keeruline leida valgust, et häid pilte teha. Lisaks oli mul ka elus esimest korda tekkimas olukord, kus suutsin kogu mälukaardi täis pildistada – kuigi mu kaameras on neid kaarte isegi kaks ja need pole mitte kõige väiksemad, siis oli see selge märk, et olin tegemas rekordarv pilte ühelt ürituselt. Õnneks oli veel ruumi umbes 200 pildile ja sellest oli enam kui küll, et saaksin ka peaesinejast piisavalt kaadreid teha.
Peaesinejaks oli sealsel festivalil Pùr Mùdd, kelle repertuaariga olin aga tuttav, sest tema lugusid lastakse raadiost ikka üksjagu palju. Bänd tuli lavale üsna vaikselt ja märkamatult ning lihtsalt hakkas rahulikult laulma, mis esialgu tekitas mulle küsimuse, kas nad teevad soundchecki või ongi see juba nende etteaste – tuli välja, et see viimane variant osutus õigeks. Pùr Mùdd andis rahvale lubaduse, et nende esinemine on tempo osas järjest tõusvamas joones, kus alustavad üsna rahulikult ja siis järjest enam hakkavad hoogu üles kruttima. Nii nad ka tegid. Üsna varsti tuli esitamisele nende kõige tuntum lugu „Ooh Aah“, mis oli lives ka neil väga hea. Kuigi paljudel esinejatel juhtub nii, et parimad lood ei tule lives esitades üldse nii hästi esile, kui kuulates neid raadiost või mõnelt helikandjalt, siis sellel bändil oli küll lugu sama puhas ja hea kui olin seda ka varasemalt kuulnud. Mina kuulasin kontserti üsna publiku keskelt lava eest ja püüdsin sealt ka tabada häid kaadreid.
Kuni esineja küsis publikult, kas nad on valmis korralikuks trummi ja bassi ürituseks, sest kohe läheb peoks. Järgmiseks hakkas valgus vilkuma kordades kiiremini kui seda oli seni olnud ja tempo oli absoluutses tipus. Minul oli pildistamisega nii,et pea pooled kaadrid tabasin just selle vilkumise tumedamal hektel, kus ei olnud mingit valgust – seega sain üsna ohtralt täiesti pimedaid kaadreid. Õnneks tuli ka korralikke pilte. Otsustasin, et lähen püüan teha pilte lavalt ja nii, et saaksin ka publikut pildile. Nii ma siis seisin lava taga tumeda seina taustal ja olin üks lisaelement Pùrr Mùddi rekvisiitide hulgas ja lihtsalt klõpsisin pilte teha, millest 2/3 läks koheselt prügikasti ja 1/3 jäi alles, et neist hiljem välja praakida, mis on kasutuskõlblikud ja mis järgnevad prügikasti hiljem.
Küll aga oli kogu see show seal ülivõimas – alates kella kümnest õhtul oli olnud peal ühtlaselt kõrge tempo ja väga äge energia – missest, et selline väga noortele suunatud festival, aga minule jättis hästi hea mulje. Lisette suutis küll peaesineja ära oodata, aga juba tema esimese laulu ajal silmad kinni panna ja oma vankrisse magama jääda. Ei häirinud teda enam see vali muusika, vilkuvad tuled ega ka mõnevõrra huvitavaid „tantsusamme“ tegevad tegelased, kes suurema osa sellest kontserdist veetsid seal pargi servas puude varjus kesvamärjukest rüübates. Turvamehed noppisid neid nagu esimesi seeni, sest niipea kui mõni vennike maha pudenes, siis olid kollaste vestidega poisid kohal ja aitasid need kustunud seenekesed kenasti pargist välja.
Pùr Mùdd tegi veel rahva nõudmisel lisaloona veel korra oma suurima hiti ja siis oligi peo „ametlik“ osa läbi. Lavale tuli DJ, kes hakkas rahvast tantsutama. Meie sättisime aga oma sammud auto poole, sest kell lähene kahele öösel ja ees ootas veel ligi poolteist tundi autosõitu koduni. Lisettega oli lihtne – vankrist turvatooli ja tema und ei häirinud miski. Raili sättis ka end kõrvalistmele mõnusasse asendisse ja võttis ühe teki pea alla ning oligi ta läinud unenägude maale. Nii ma siis sõitsin seal üksi kuulates raadiost head muusikat, mis oli tõsiselt hea – nii, et ma lausa juba ootasin huviga mis lugu järgmiseks tuleb. Sõita oli aga mõnus – sõltumata sellest, et selja taga oli pikk päev ja mu selg valutas päris korralikult, sest fotovarustus, mis terve päeva oli seljas ja kaelas olnud kaalus päris korralikult. Mulle meeldib öösiti autoga sõita, sest siis on hea ja rahulik ning saab mõelda oma mõtteid. Tegelikult oli mul oma peas juba pool seda lugu valmis kirjutatud ja isegi korraks mõtlesin, et kohe koju jõudes võtan ja kirjutan loo ära, mis algaks sõnadega „kell on 3.30 hommikul, kogu pere magab, aga mina kirjutan oma päevast ja ööst…“.
Õnneks sai mõistus seekord võitu, sest järgmisel päeval oli varajane ärkamine ja ees ootas töine päev, sest tulemas oli üks fotosessioon, mille jaoks pidime hommikul veel stuudio ilusti korda tegema. Peaesinejast tegin ka oma telefoniga ühe klipi ja laen selle ka siia loo juurde, mis annab siis ehk veelgi parema ettekujutuse, millise peoga oli tegemist. Samade korraldajate poolt tuleb augusti lõpus Paides veel teinegi üritus, kuhu ka meid on juba kutsutud seda jäädvustama. Seega kellel huvi, siis saab juba varakult piletid osta – tuleva ürituse nimeks Wildin’ Paide.
