Blogi Perega Reisile - Tallinna vanalinn

Algsest plaanist lastega vaid Tallinna vanalinna külastada sai põnev ringreis nii Jägala jõe äärde, kui ka Keila-Joale.

Hommik algas äratuskellaga, sest kella kümneks pidime olema juba Maeru külas, et auto peale võtta mu poeg Hendrik – seega äratuskell hakkas lärmi tegema juba 8.30, mis tundus nagu peaks keset ööd üles tõusma. Kuigi uni oli magus ja seda eriti Lisettel, kes kuidagi ei tahtnud silmi lahti saada, siis edasi läks kõik juba üsna tavapäraselt. Tegime oma hommikused toimetused, pakkisime autosse mõned asjad ning asusime teele. Plaanis oli päev veeta Tallinnas alustades vanalinnast. Kuigi oli taas esmaspäevane päev, siis sõidu ajal uurisime, kas ehk on avatud ka mõni muuseum või põnevam paik. Taaskord saime teada, et suurem osa kohtadest on suletud – küll aga oli avatud Paks Margareta meremuuseum. Pikalt ei pidanudki mõtlema ja selle päeva kultuurielamus pidi tulema just sealt.

Auto parkisime Balti jaama ja seadsime sammud vanalinna suunas. Kohe jäi ette kaunis purskkaev, mille juures lausa pidime mõned ilusad pildid tegema. Raili otsustas teha ülitarga otsuse ja istuda täpselt sellesse kohta, kust vesi ülemiselt astmelt torust alumisele suunatakse ja nii sättis ta ühe jala täpselt selle veejoa ette. See oli muidugi heaks äratuseks päeva alustada läbimärja jalanõuga.

Linnamüüri äärest jalutasime kuni Paksu Margaretani – ise küll peas mõeldes, kas see muuseum on ikka piisavalt põnev 5a ja 2,5a lapse jaoks. Perepileti hind ehmatas küll veidi ära, sest meie käest küsiti 20€, mis on muude kohtade kõrval üksjagu krõbe hind arvestades, et tegemist lihtsalt ühe muuseumiga. Kuna aga kaubelda ei ole võimalik, siis tasusin selle hinna ja alustasime nö 0-korruselt. Vaadata ja uudistada oli seal päris palju ning lastel oli isegi põnevam, kui endal. Rohkelt infot vanaaegsete laevade ja detailide kohta, erinevad laevamudelid alustades purjelaevadest ja lõpetades kaasaegsete mootorlaevadega.

Hendriku jaoks oli väga põnev see heliinstallatsioon, kus sai ise aurulaeva mootori helisid timmida ja määrata, mis kiirusega mootorid töötavad ja millised helid veel kostuvad. Ainuüksi sellele mängimisele kulus juba päris mitu minutit. Kokku on muuseumis viis korrust ja igal korrusel erinev temaatika.

Oleme oma reisimised püüdnud sättida selliselt, et päeva esimesel poolel teeme veidi kultuursemaid tegevusi, siis kui lapsed on veel värskemad ja suudavad vastu võtta uut infot muusemite või mingite kultuursemate käikude näol. Kindlasti peavad lapsed saama ka sellist aega, kus saavad olla lapsed ja siis möllata või teha just täpselt seda, mida parajasti fantaasia ütleb. Samuti püüame päeva mahutada ka selliseid hetki, kus kõik koos „lapsestume“ ja leiame kõik koos rõõmu ka väikestest detailidest. Üldine eesmärk on aga teha midagi põnevat ja pidevalt seigelda.

Järgmiseks plaaniks oli minna Toompeale ja valisime otsetee Pikalt teelt ja Pika jala kaudu mäkke üles. See teekond venis meil päris pikaks, sest igal hetkel oli palju, mida uudistada, tee peale jäi ka toidupood, Toompea serva all asuv Metskitse skulptuur ja siis teekond mäkke üles, mille käigus ka väike mingi-fotosessioon Railist ja Hendrikust müüri ääres.

Toompeal oli sooviks käia läbi erinevad vaateplatvormid, kust vaadata Tallinnat igast küljest ja teha seal ka väike söögipaus, millest aga kujunes suurem tuvide söötmine, mis osutus laste jaoks väga põnevaks ettevõtmiseks. Eriti suur rõõm oli siis, kui tuvid tulid mitmekesi mahapoetatud saia ja leivaraasukesi nokkima. Ehk siis järjekordne tõestus selle kohta, kui vähe on lastele õnneks vaja.

Toompealt alla tulime Patkuli trepist, mis oli päris närvesööv ettevõtmine, sest Lisettel on just selline vanus, kus ta tahab kõike ise teha – eriti just neid asju, kus mina tahaksin teda pigem süles hoida või siis vähemalt käest kinni hoida. Üks väike kange plika nagu ta meil on, siis tema peab saama ikka täiesti ise trepist alla tulla. Suurema osa saigi väikeste tibusammudega alla tuldud ja eks ta ilmselt pingsalt ootas seda hetke, kui minu tähelepanu on piisavalt uinutatud. Jäänud veel vaid mõni plokk alla tulla arvas ta heaks korra koperdada ja nii minu kui ka Raili pulsi lakke lüüa. Kõik läks õnnelikult, aga suutis ta kukkud ja veereda meetri osa kuni sain tal pluusist kinni vahetult enne seda, kui oleks hakanud pots-ja-pots mööda astmeid allapoole veerema. Tema ei näinud sellest aga mingit probleemi ja otsustas ikka lõpuni iseseisev olla ning trepist ka edasi ise alla tulla.

Edasine plaan nägi ette Kadrioru lossi juures käimist, et lastele näidata, kus töötab meie president ja kuidas sõjaväelased teda seal valvavad. Jõudsime lossi juurde paar minutit enne kella kahte, mis oli ideaalne aeg, sest just oli algamas vahtkonnavahetus. Ma polnud isegi seda protsessi kunagi varem näinud ja seega vaatasin huviga seda mõne-võrra koomilist, aga samal ajal traditsioonilist etendust, kuidas kaks sõdurit saatjaga tulevad, panevad püssid küll õlale ja siis maha, toimub vahetus, kus saatja siis kohendab iga detaili sõdurite riietuses ja siis transpordib teised sõdurid lossi juurest eemale. Ka sõdurite enda näod olid küll kramplikult tõsised, kuid ometi suunurgad pidevalt muigamas kui nägid, et me seal aktiivselt vaatame ja seda kõike ka pildistame ning filmime.

Kellaaeg oli selline, et teadsime, et kui Lissu nüüd uuesti autosse paneme, siis ta jääb kindlasti ka kiirelt magama. Seega oli vaja leida ca tunniks ajaks plaan, kuhu sõita. Mõtlesin kiiresti ja pakkusin välja, et sõidame linnast välja Jägala jõe äärde, kus on võimalik käia nii kose juures, vaadata hüdroelektrijaama ja käia ka rippsillal, mis viib üle jõe.

Peale tunnist autoga sõitmist (loe: osaliselt arutut tiirutamist) jõudsime Jägala jõe rippsilla juurde, mis on ikka päris pikk ja korralikult õõtsuv sild üle laia jõe. Lastel oli küll rõõmu palju, aga Raili nägu vajus väga pikaks, kui tuli see hetk, kus peab sillale asuma ja sealt üle jõe minema. Raili pole just eriline fänn kohtades, mis kujutavad väiksematki ohtu, aga ega me talle andnud võimalust keelduda ja peatselt olimegi juba silla keskel. Lastega on aga teistpidine probleem – nemad ei taju üldse ohtu ja on tükk tegemist, et nad ei kõõluks silla serval või kipuks ääre vahelt välja upitama. Hendrikule pakkus rohkelt rõõmu joosta mööda silda edasi tagasi ja käia vahepeal vaatamas, kas sain sellest ikka korralikud pildid.

Sealsamas lähedal asub Linnamäe hüdroelektrijaam, kuhu pääseb kenasti autoga lähedale ja saab ka jalutada mööda silda üle selle võimsa betoonehitise ja vaadata, kuidas meeletu hulk vett tammi tagant mööda kanalit alla voolab. Teiselt poolt saab veel ka trepist alla kõndida, mille alumises osas oli üsna märg koht, kus Railil õnnestus astuda otse kõige porisemasse auku ja juba teist korda päeva jooksul sama jalanõu läbimärjaks teha – seekord ka mõnusalt sopaseks nii, et trepist tagasi üles liikudes jäi temast maha korralik porine jalajälg. Kuigi sellist käitumist ootaks enamasti küll laste poolt, siis sellel päeval arvas Raili, et ta teeb need trikid laste eest ise ära.

Käisime veel ka Jägala joa juures, kus alustuseks Raili otsustas oma jalanõu puhtaks pesta ja seega kolmaski kord jala koos jalanõuga vette pista – seekord täiesti vabast tahtest. Ja siis muidugi tahtis Hendrik ka ning nii nad siis solberdasid seal joa kohal madalas vees. Meil oli kindel plaan ära käia ka all joa ääres ja ronida ka kose taha. Kuna mina soovisin sellest ka pilte teha, siis jäin alguses maha ja Raili arvas, et ühe õige Eesti naisena saab ta hakkama, et ronida sinna koos kahe väikese lapsega mööda märgasid kivisid. Tal oligi õigus ja üsna pea olidki nad juba kose taga, kus vett pritsis ning sai veest võtta vahtu ja sellega mängida sõda ning teha ette valgeid habemeid. Emotsiooni ja rõõmu sellisest ettevõtmisest oli rohkem kui küll ja kui jõudsime kose tagant uuesti välja, siis küsis Hendrik õhinal, kuhu me edasi läheme ja mis on järgmiseks tegevuseks.

Missest, et kell oli juba viis õhtul ja selja taga oli pikk ja aktiivne päev. Ka meie ise ei soovinud veel päeva lõpetada ja otsustasime sõita sealt Keila-Joale, et külastada ka teist suurt koske. Oli ju tööpäeva õhtune tipptund ning ümber Tallinna sõit võttis oma aja. Tee peale jäi ka üks suurem avarii, kus rekka oli suutnud Jüri ringi all teelt välja sõita ja oli seal täiesti külili ning suur kraana oli kohale toodud, et masinat sealt välja tõsta. Tänu sellele avariile oli liiklus pikalt häiritud ja sinna kulus rohkelt aega.

Keila-Joale jõudes hakkas kõikidel peale tulema väsimus ning otsustasime, et teeme seal väikese ringi ja siis sellega lõpetame ka selle päeva seiklused. Küll aga oli selja taga väga aktiivne ja edukas päev, sest käidud sai nii muuseumis, vanalinnas, ära nähtud vahtkonna vahetus, külastatud Jägala jõge ja juga ning lisaks veel ka Keila juga. Ka pilte tuli päevast niivõrd palju, et mul on lausa raskus otsustada, millised siia loole juurde lisan ning mis jäävad seekord valikust välja.

Kui oled oma lugemisega siiani jõudnud, siis kindlasti mine ka meie värskele Facebooki lehele ja pane sinna „like“, et näeksid kohe, kui oleme ka oma järgmise postituse teinud. Võiksid kirjutada facebooki lehele kommentaaridesse ka soovitusi erinevate põnevate kohtade osas, mida kindlasti võiksime külastada või kui Sul endal on turismitalu, mini-loomaaed, mingi põnev seikluspark või misiganes muu huvitav koht, mida tahaksid, et me külastaksime ja sellest loo teeksime, siis kirjuta sellest meile. Tuleme rõõmuga külla, teeme rohkelt pilte ja kirjutame ka meeleoluka loo sellest.

Meie tegemised Facebookis: https://www.facebook.com/peregareisile

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga